Kuidas koostada ETFide portfelli?

01. august 2018, 07:00
BlackRock, iSharesi ETFide pakkuja peakontor.
https://www.aripaev.ee/storyimage/ea/20180801/BORS/180809998/AR/0/AR-180809998.jpg
Ainult tellijale

Börsil kaubeldavatest fondidest ehk ETFidest kõneldakse sageli pikaajalise investeerimise valguses. On ju tegu just osta-hoia-strateegia jaoks suurepäraste ja sobilike instrumentidega – madalad haldustasud, enamasti piisav hajutatus ja lisaks vähene nõutav ajakulu väärtpaberi väljavalimiseks ning selle jälgimiseks. Professionaalsed investorid kasutavad ETFe aga hoopis sagedamini sellise investeerimisstrateegia rakendamiseks, mida kirjeldavad ingliskeelsed sõnad core plus satellites.

Passiivne + aktiivne

Tegu on lähenemisega, mis hõlmab endas nii pikaajalist osta-hoia-portfelli kui ka taktikalist varade jaotamise portfelli. See lähenemine võib sobida ka neile erainvestoritele, kelle jaoks laiapõhjaliste globaalsete ETFide regulaarne ostmine jääb liialt igavaks. Nii mõnigi erainvestor, kel suurem investeerimishuvi juba tekkinud, soovib kasu lõigata märkimisväärsetest turukõikumistest ja panustada paljulubavatele sektoritele/regioonidele. Tuumikportfelli pluss taktikaliste satelliitpositsioonide strateegia võimaldab just seda, ühendades endas hea hajutatuse, suhteliselt madalad kulud, tootluse tõstmise potentsiaali ja piisavalt passiivse investeerimisstrateegia.

Tuumikportfell koostatakse tavaliselt, pidades silmas iga investori riskitaluvust, ja moodustab enamasti kogu investeeringust 70–85%. Valdavalt on selles portfellis tegu hajutatud ja laiapõhjaliste globaalsete ETFidega. Näiteks koostatakse tuumikportfell sageli vaid kahest ETFist: 1) globaalsed aktsiad, 2) kodumaised või oma regiooni võlakirjad. Levinud on ka lähenemine, kus aktsiapositsioonid lüüakse kaheks – arenenud tööstusriikide aktsiad (developed market equities) ja arenevate riikide aktsiad (emerging market equities). Professionaalsed varahaldurid kasutavad veelgi detailsemat lähenemist, kus tuumikportfelli kaasatakse eri aktsiaturud regioonide, kohati isegi riikide tasandil ja võlakirjade puhul lähtutakse tuumikportfelli jaotuse ülesehitamisel krediidiriski tasemest.

Taktikalised investeerimisideed ehk satelliitpositsioonid

Kõik eelnev tähendab, et satelliitpositsioonide jaoks jääb järele 15–30% kogu portfellist. Satelliitpositsioonideks on sageli sellised turud või varaklassid, mis võimaldavad saavutada kogu portfelli tasemel paremat riskiga kohaldatud tootlust. Teisisõnu on tegu niinimetatud vähekorreleeruvate varadega. Olgu need siis väärismetallid, erinevad kauplemisstrateegiad, faktorinvesteerimise strateegiad või ka lihtsalt inflatsioonikaitsega riigivõlakirjad. Teise grupi satelliitpositsioonidest moodustavad tsüklilistel põhjustel soodsat tootluspotentsiaali pakkuvad varad. Need võivad olla nii mõne konkreetse riigi või regiooni aktsiad, mõne kindla majandussektori aktsiad või ka mõne spetsiifilise varaklassi fondid, mida investor pikaajaliselt üle kogu majandustsükli hoida ei soovi (näiteks ilma investeerimisjärguta ettevõtete võlakirjad ehk niinimetatud rämpsvõlakirjad).

Pika ajalooga strateegia

Tuumik- pluss satelliitportfelli strateegia loomislugu jääb 1970ndatesse, mil tõuke selleks andis Eugene Fama väljatöötatud vastakaid arvamusi tekitanud efektiivse turu teooria (efficient market hypothesis). USA ökonomistid Fischer Black ja Jack Treynor avastasid, et kui finantsturgude kõige enimkaubeldavad ja kõige likviidsemad osad on enamasti tõesti suhteliselt efektiivsed (näiteks USA suurettevõtteid koondav S&P 500 indeks), siis samas leidub piisavalt ka vähem likviidseid turge, kus on võimalik teenida turu keskmist ületavat tootlust.

Seega väljendab kõnealune strateegia sisuliselt uskumust, mille kohaselt finantsturgude likviidseimad osad on efektiivsed ja turu keskmist tootlust ületada on keeruline. Seepärast investeeritakse portfelli tuumikosa pikaajaliselt nendele turgudele indeksifonde kasutades. Teisalt leidub siiski omajagu vähem likviidseid väärtpabereid ja turge, mille ebaefektiivsust saab lühiajaliselt ära kasutada, kaasates oma portfelli niinimetatud satelliitpositsioonid. See tähendab, et tuumikportfelliga järgitakse passiivset investeerimisstrateegiat, samas kui satelliitportfelli valitud fondidega viljeletakse aktiivset investeerimisstrateegiat.

Satelliitpositsioonide osakaal sõltub mitmest tegurist

Nagu öeldud jääb satelliitpositsioonide osakaal valdavalt 15–30% vahemikku kogu investeerimisportfellist. Madalamat osakaalu rakendada ei ole kuigi mõistlik. Kuna satelliitpositsioonide kaasamise eesmärk on minna püüdma turgu ületavat tootlust, siis allokeerides sellele strateegiale kõigest 10%, on mõju portfelli kogutootlusele suhteliselt tagasihoidlik ja enamasti ei vääri tehtud lisapingutust. Näiteks juhul kui investor suudab genereerida aastas turu keskmist tootlust ületavat tootlust keskmiselt 1% jagu, on mõju kogu portfellile kõigest 0,1%. Väga optimistliku stsenaariumi puhul, näiteks 10% ületootlust genereerides, mis nõuab investorilt juba äärmiselt oskuslikku tegutsemist, on mõju kogu portfelli tootlusele 10% satelliitpositsioonide osakaalu juures 1%.

Teisalt pärsib aktiivsele investeerimisstrateegiale ehk satelliitpositsioonidele kõrgema osakaalu määramist ajalooline tootlusstatistika. Maailma ühe suurima varahalduri Vanguard analüüs näitas, et 100% finantsturgudealaste teadmiste ja kogemusteta erainvestorid võidavad pikaajalises kogutootluses juhul kui satelliitpositsioonidest ehk taktikalisest turu ajastamisest täielikult loobuda ning suunata kogu raha tuumikportfelli (laiapõhjalistesse ETFidesse).

Juba mõningaste kogemuste ja oskustega investorite puhul jagunes optimaalne rahapaigutus 87% tuumikportfelli ja 13% satelliitpositsioonidesse. Huvitav analüüsist selgunud järeldus oli, et isegi väga edukate investorite puhul (parimad 5% kõigist investoritest), kujunes optimaalseks passiivsete investeeringute ehk tuumikportfelli osakaaluks 14% kuni 46%. Selle vahemiku ülemine äär kirjeldab selliseid edukaid aktiivseid investoreid, kelle tootluse puhul mängisid õnn ja turu suur hinnakõikumise ulatus (volatiilsus) märkimisväärset rolli.

Tuumikportfelli tasub hoida kõigil

Seega näitab ajalugu, et keskmisel erainvestoril tasub valdavalt eelistada passiivset investeerimisstrateegiat. Samas kui selline lahendus mingil põhjusel investorit ei rahulda, siis pakub laiapõhjalistest ETFidest tuumikportfelli koostamise kombineerimine taktikaliste satelliitpositsioonidega siinkohal head alternatiivi. Sellisel juhul kindlustab investor oma tagala, paigutades osa rahast passiivset investeerimisstrateegiat viljelevatesse laiapõhjalistesse ETFidesse, kuid jätab lahti ka võimaluse püüda satelliitpositsioonidega turgu ületavat tootlust.

Mineviku tootlusandmetel baseeruvad analüüsid näitavad, et tuumikportfelli osakaal võiks keskmiselt jääda vahemikku 70–85% ja satelliitportfelli osakaal vastavalt vahemikku 15–30%. Ajaloolistel andmetel põhinevad arvutused näitavad, et isegi suurepärase kauplejavaistuga ja seni edukalt turgu ajastanud erainvestor võiks laias laastus veerand kuni pool oma investeerimisportfellist hoida tuumikportfellis ehk laiapõhjalistes globaalsetes ETFides.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. July 2018, 14:02

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing