Restoranitest: Elva vaksali uus elu

Nii et objektiivsust on selles restoraniloos põhjust oodata vähem kui tavaliselt– koos kõhutäiega sain korraliku nostalgialaksu, mis värvis kõik õrnalt roosakaks. Kunagisi jaamapuhveti toiduelamusi eriti ei mäleta, aga Aleksandri kook, kartulisalat ja leige morss olid kindlasti olemas. Võib-olla müüdi ka jäätist. Elva oli tollal Venemaa suurlinnade, eriti Moskva intelligentsi armastatud suvituskoht, nii et igati noobel koht. Aeg võis olla 1960. aastate esimene pool.

Nagu mina, nii pole minevikku unustanud ka Waksal – ega muidu nimes “v” asemel “w” poleks. Sisekujundus ja toidud on küll kaasaegsed, kuid pildid seintel jutustavad minevikust, veelgi kaugemast, kui mina ulatun mäletama – põhiliselt Eesti esimese vabariigi ajast.

“Menüü koostamisel oleme inspiratsiooni ammutanud ümbritsevast männimetsast, sajandivanusest kultuuripärandist ning Elva linna rikkalikust ajaloost,”  panustab kodulehekülg kohalikkusele ja traditsioonidele. Tegelikkuses teeb Waksali menüü sedasama mida pea kõik uue aja trendikad kohad: ühendab kohalikku toorainet maailma maitsetega ja vastupidi– toob eksootilised viljad koju kätte ja annab neile kohaliku maitse.

Sõit Elvasse tasub ära

Menüüs on esindatud kohalik maasuitsusink, Matsimoka vorst, kinoa ja bataat, sinimerekarbid heidavad ühte Karilatsi forelliga, kohalik kanafilee on saanud krõbeda katte panko’lt, jaapanipäraselt riivsaialt, ja saatjaks mango-chutney. Ülearu tembutatud siiski ei ole. Jaamarestoranile sobilikult on olemas ka suur Vene supp borš? ja Eesti asja ajavad tõsine seapraad, pikalt marineeritud sea välisfilee kartuliga ning õhuline kanapasteet, millel küll “välismaised” saatjad sibulamoos (väga-väga hea!) ja ciabatta.

Road ja maitsed on enamjaolt sellised, mille pärast tasub kodust välja minna küll. Tasub isegi ümberkaudsetest küladest kohale sõita. Valmistatud püüdlikult, kulinaarseid nippe kasutades, kaunistatud ja sätitud, aga mitte ülearu, nii et ei peleta eemale ka mittegurmaane.

Lisaks restoranile on Waksalil ka teine, mõneti kergem ja taskukohasem roll– kohvik. Kui restoranikülastajad suunduvad tagumistesse ruumidesse ja jäävad ettekandjat ootama, siis kohvikukülastajad saavad oma koogi-kohvi kätte esimeses ruumis leti juurest. Koogivalik on tõenäoselt Elva parim, ainult tiramisuportsjon, mis küll väga maitsev, oli tõenäoselt kogu Eesti väikseim. “Peaaegu oleks mööda lõiganud,” kommenteeris seda minu ehitusmeistrist lauakaaslane.

Lõpetuseks sportlik pingutus

Teenindus on armsalt sõbralik ja püüdlik. Toidud ilmuvad lauale paraja vahega, nii et jätkub aega ka seintele riputatud vanade fotode vaatamiseks ja mälestuste heietamiseks.

Elan vaksalihoone hiilgeaega sisse sedavõrd, et sätin end selle ette ka rongi ootama. Asjatult – need vähesed rongid, mis nüüdseks Tartu ja Elva vahet sõitma on jäänud, peatuvad hoopiski mitukümmend meetrit eemal europerrooni ääres. Nii et nostalgilise õhtusöögi järel pidin kauaoodatud rongi peale jõudmiseks tegema üldsegi mitte nostalgilise spurdi.