Kuidas töö- ja pereelu sobitada

Artikkel

- Erilehed
- Personaliuudised.ee
- 25. oktoober 2018 kell 5:48
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas töö- ja pereelu sobitada
Kodus töötajad on 50% vähem väsinud, seega nad peavad vähem pause ja neil on vähem haiguspäevi.Foto: Meeli Küttim
On kasulik mõista oma töö ja muude eluvaldkondade ühendamise viise. Ükski stiil ei ole teisest parem, ütleb Salla Toppinen-Tanner Soome tööterviseametist.
Millised asjad kuuluvad sinu tööellu ja millised eraellu? Kui rangelt piiritled elu eri valdkondi?
Paljud soovivad hoida tööd ja eraelu lahus, et need oleksid omavahel tasakaalus. Teised jälle lasevad teadlikult erinevate eluvaldkondade piire hägustuda. „Inimene tegutseb elus erinevates rollides – töötaja, lapsevanema, lapse, sõbra või abikaasana. Me loome rollide vahele psühholoogilised piirid, et suudaksime juhtida tervikut,” ütleb Toppinen-Tanner.
„Psühholoogilised piirid on reeglid, mis aitavad meil hoida oma jõudu ja lahendada argielu vastandlikke olukordi. Kui tööd võib teha ükskõik kus ja millal, siis töötamist peab piiritlema ise.”
„Pärast viit ma tööd ei tee”
Salla Toppinen-Tanner toob esile, et töö ja muu elu kokku sobitamiseks on kaks erinevat strateegiat, mida teadlased kutsuvad segmenteerimiseks ja integreerimiseks.
Segmenteerimine ehk piiritlemine on selline, kus töö ja pereasjad hoitakse eraldi. Tööasju ei tooda koju kaasa ning pereasju töö juurde. Piiritleja otsustab näiteks, millisest kellaajast alates ta enam tööd ei tee.
Integreerimine ehk kokku sobitamine tähendab, et erinevate elualade piirid on paindlikud. Sobitaja võib kodus diivanil või kassasabas lugeda e-kirju või viia last hambaarsti juurde tööpäeva ajal.
„Eri eluvaldkondade sobitamine ei ole alati sümmeetriline. Mõnele on töö nii oluline, et see lastakse kaasa tulla koju, aga koduasju tööle ei võeta,” tõdeb Toppinen-Tanner.
Piiritlemist ja sobitamist võib vaadata kui kahte äärmust, vähesed toimivad puhtalt ühel viisil. Kumbki stiil ei ole ka iseenesest hea või halb. „Oluline on tunnistada, mis on mulle loomupärane viis, et lihtsustada töö ja muu elu ühendamist. Siis on võimalik oma strateegiale sobivatest tegutsemisviisidest teadlikult kasu saada,” ütleb Salla Toppinen-Tanner.
Ta soovitab katsetada teatud aja jooksul erinevaid viise. Kas piiritlemine toimib ja mis kasu sellest on? Mida teha eluvaldkondade kokku sobitamiseks? Kui katsetamisest rääkida lähedastele, siis muutub eesmärk konkreetsemaks.
Sobitamist võib katsetada näiteks kaugtööd proovides või võttes lapse tööle kaasa. Tööle mineku aja võib pühendada suhtlemisele, mitte tööasjadele. „Töö iseloomust sõltub, kui palju näiteks kokku sobitamist on praktiliselt võimalik teha.”
Kõiki ei innusta paindlikkus
Salla Toppinen-Tanner tegutseb töö ja pereelu ühendamise uurimis- ja arenguprojektides. Hetkel juhib ta peresõbraliku töökoha projekti.
„Viimastel aastatel on pööratud palju tähelepanu paindlikule tööle, peresõbralikule keskkonnale ja juhtide koolitamisele. Töötajate isiklike tegutsemisviiside leidmine ja toetamine on uus vaatenurk.”
Töökohtades on hea teadvustada, et töötajad erinevad ka selles. „Kõik ei soovi kokku sobitada tööd ja pereelu. Mõnedele tekitab paindlikkus isegi stressi. Nemad võivad vastupidiselt hoopis igatseda konkreetsemaid piire töös.” Toppinen-Tanneri meelest on lahenduseks avatult rääkida tööst ja pereasjadest. Kui töötaja soovid on selged, siis saab juht teda toetada sobival viisil. See võib tähendada paindlikku tööaega või konkreetset abi ajajuhtimisel.
Allikas: Työpiste/tööheaolu.ee
Hetkel kuum