Restoranitest: kümme aastat komeedisära

Mitte ainult ei ole olemas, vaid ka sumiseb samal moel nagu algaastatel. Mõnusalt sumisema hakkab aga ainult selline kohvik-restoran, mis on rahvast täis ja kus inimesed ennast mõnusalt tunnevad. Komeedis paistis end mõnusalt tundvat igasugu rahvast. Oli lastega peresid, igas eas sõbrannade laudkondi, paare ja perekondi, aga olid ka mõned tõsiste töömeestena välja nägevate meeste laudkonnad.

Komeet tasuks Solarise keskuses üles otsida kasvõi vaate pärast, mis selle seinasuurustest akendest linnale avaneb. Kahjuks ei vasta Solaris ise samaga: Estonia jalutusruumi akendest paistab see tõelise monstrumina. Aga Komeedis õnneks näeb vaid osa monstrumi sisemusest ja sellel osal pole tõepoolest midagi viga.

Üks Komeedi looja, sellele sisu ja vormi andja oli Anni Arro, toiduraamatute autor,­ kohvikupidaja ja toidustuudio omanik. Endiselt on menüüs tema kiluvõileib “kadunud muna” rukola, murulaugu ja parmesaniga, mille ta omal ajal tegi kuulsaks üle kogu Eesti. Ja endiselt on menüüs lambalihakotlet ahjuköögiviljaga, mille lisandiks röstitud küüslauk ja marineeritud paprika. Meie kiiresti muutuvas toiduelus on kümme aastat menüüs püsinud road haruldus, mida ei saa ikka ja jälle maitsmata jätta. Tellisin ma need mõlemad ja võin kinnitada, et põhjust nende menüüs hoidmiseks on küllaga. Mõlemad maitsesid suurepäraselt ja nägid ka väga head välja.

Arvan mäletavat, et ka soe kitsejuustu­sa­lat seedermänniseemnete ja ahjupeediga on suuremalt jaolt muutumatul kujul alles püsinud. Vähe sellest – mitte ainult alles püsinud, vaid mõjutanud ka paljusid teisi kohvikuid taolist rooga menüüsse võtma.

Sellega ei taha ma sugugi väita, et menüü oleks kümne aasta tagusesse aega kinni jäänud. Sugugi mitte, endiselt jäädakse moodsaks, millest annab tunnistust kasvõi avokaado, mis kuulub õige mitmesse kooslusse. Pakutakse taimetoitu, pastaroogasid tehakse ka kikerhernepastaga, osa kooke on pähkli-datlipõhjal, ilma jahuta ja vähese suhkruga. Nende toorvegan šokolaadi-vaarikakook datli-pähklipõhjal oli mõnusalt tihke ja rammus, samas magus-hapu skaalal väga hästi tasakaalustatud ja igati nauditav. Ka kohvi-, aga eriti teevalik on muljetavaldav.

Saali äärtes on sohvakohad, need on mõnusad ja mugavad, aga neid on vähe. Suurem osa külastajatest istub tavalistel toolidel tavaliste laudade ääres. Veidike eraldavad tagumises osas laudu üksikud toalilled, kuid erilist intiimsust pole rohkem kui sajakohalisel kohvikul pakkuda. Mulle suur avatud ruum meeldib, Eestis avalikus kohas korraga sadat söövat-joovat inimest näha on elamus, mis jääb kauaks meelde. Soojal ajal laieneb kohvik terrassile, mis on omaette vaatamisväärsus.

Teenindus on selles sajakohalises kohvikus püüdlik, kuid siiski saamatu. Üksteise järel käivad noored ja algajad teenindajad meie soove küsimas, kuid toidud ei tule ega tule. Ja kui tulevadki, on midagi ära ununenud. Kasvõi selline pisiasi, et soovisime ühe koogi kallal maiustada kahekesi ja palusime selleks teist kahvlit. Et leivakorvid ürdivõi ja hea oliiviõliga asuvad saali otstes, kuhu neile ise järele peab minema, avastasin alles lahkudes. Ettekandjad ei rääkinud sellest midagi.