Investor Toomas: kes investeerib ühisrahastusse?

Võtsin nädalapäevad tagasi koha sisse Helsingis toimunud põhjamaade suurimal ühisrahastuse konverentsil The Nordic Crowdfunding Event, kuhu olid kokku tulnud valdkonna tipptegijad Islandilt, Rootsist, Soomest, Norrast ja mitmelt poolt mujalt. Minu kõrva ajas eriti kikki Aalto ülikooli doktorant Anna Lukkarinen, kes kaardistab ühisrahastusse panustava investori profiili, põhimõtteid ning ootusi. On ju huvitav teada, kas ja kui palju on minul ühist üha populaarsemaks muutuvas varaklassis tegutsejaga.

Pidin üllatuma

Lukkarinen tõi konverentsil välja, et keskmine investor panustab ühisrahastusse eelkõige sooviga aidata mõnel südamelähedasel ideel edulooks kasvada. Veel motiveerib investorit tahe rahakaasajat aidata ning võimalus saada idee teostumisel selle eest lisaprivileege. Pean tunnistama, et minu jaoks tekitas üllatust tulu teenimise soovi väljajäämine motivaatorite esikolmikust.

Ekspert jaotas ka ühisrahastuse investorid erinevatesse gruppidesse. Kõige suurem, ehk 39protsendiline osakaal on ühisrahastuses neil investoritel, kes panustavad mingi konkreetse idee või ideoloogia pärast. Investoreid, kes peavad kõige tähtsamaks tootlusnumbreid, on alla veerandi ehk 24 protsenti. Ülejäänud ehk 37 protsenti varaklassi rahapaigutajatest peab oluliseks nii ideed kui teenimisvõimalust.

Seejuures on ideepõhistele investoritele omane madal riskitaluvus, samas kui tootlust taga ajav rahapaigutaja on valmis võtma suuremaid riske. Põhjamaades on ka välja kujunenud, et vastavalt eesmärgile oskab investor valida endale sobiva ühisrahastusplatvormi ehk investeerimisvõimalused on muutunud sihtgrupipõhiseks.

Küll aga ootavad kõik investorid sõltumata oma eesmärkidest seda, et raha kaasav ettevõte oleks tegevusala poolest läbipaistev ning annaks ammendava ülevaate oma plaanidest investori varade kasutamisel. Palju pööratakse tähelepanu ka toodangu või idee unikaalsusele.

Mõtlen teisiti

Esitletud analüüsist selgub, et suurem osa ühisrahastuse investoritest peab oluliseks ideed ning võimalust kedagi aidata. Mina vana kooli investorina leian, et tootlusnumbrid on sotsiaalsest aspektist siiski olulisemad ehk kuuluksin sinna 24 protsendi investorite hulka.

Kuna aga ühisrahastuse kontekstis võtab tootlust tähtsustav vähemus võrreldes ülejäänutega Lukkarineni andmetel suuremaid riske, siis see mulle ei sobiks. Olen ju ka aktsiatesse investeerides valinud küllaltki konservatiivse strateegia ning ülemäära enda heaolu ohtu ei sea. Seega ei tundu mulle ahvatlev idee, et ühisrahastusse sisenedes peaks minu motivatsioonitüübiga inimene võrreldes enamusega rohkem riskima.

Lisaks on ühisrahastusse investeerijatest Lukkarineni kinnitusel 80 protsenti mehed ning üle kahe kolmandiku vanuses 30-40 aastat. Seejuures on 46 protsendil investoritest magistrikraad ja 70 protsenti on lisaks ühisrahastusele investeerinud ka avalikult kaubeldavatesse väärtpaberitesse. Seega sobiks ühisrahastuse investori profiil ka selle koha pealt minu omaga vaid poolenisti.