Andsin alla!

Mu 5000 aktsiast jäi lõunaks alles üks. Lükkasin orderi 1,9 euro peal sisse ja jään nüüd raha laekumist ootama. Tunne on nigel. Mõtlen, kas oleksin võinud veel midagi ära teha. Nii enda kui kaasinvestorite heaks.

Aga tundub, et ka sel korral jääb eestlaste vägi võõra jõu ees nõrgaks ja tuli vastu võtta pakkumine, mille peale investeerimise vanameistird hauas kui vurrid pöörleksid.

Seda, mis kuu aja jooksul OEG ümber toimus, vaatasin pealt väikese lootuse ja suure kibestumusega. Kuigi on teada, et siinne äripraktika pole alati kõige õilsam ja väikeinvestoritele jäetakse pahatihti tühjad pihud, mõtlesin, et ehk suudavad suured fondid Odyssey Europe'ile ja tema taga olevatele vanadele investeerimispankuritele Novalpina-nimelises moodustises vastu näppe anda.

Kui Karu, Korpusovi ja Odyssey osalused kokku liitsin, sain juba ligi 72protsendise ühisväe, nii et siin toore jõuga midagi ära teha ei anna. Kuigi sees on veel mitmed tuntud investorid, eesotsas Sven Lennart Alpstaliga, kes hoiab umbes poolt protsenti OEGst. Kokku 90protsendise osalusega oleks OEG ostnud Odysseyl lihtsam olnud väikeinvestorite käsi väänama hakata, aga ega need mehed seal lollid ole, küll leitakse võimalus investoritele mütsi veel sügavamale silmadele tõmbamiseks.

Kuni vaidlused vaieldud saanuks, istunuks mina aga oma ligi 10 000eurose positsiooniga seal sees. Kaalusin ära oodata pakkumise lõpu. Võib-olla juhtub ka ime ja peale 2. maid ülevõtupakkumise summat suurendatakse. See stsenaarium tundub aga kaunis ebatõenäoline.

Mitmest asjast on hirmus kahju. Näiteks sellest, et Olympic korraldab oma aktsionäride üldkoosoleku alles 11. mail, ammu peale pakkumisperioodi lõppu. Siis lastakse poriste jalgadega matsid ka tagatuppa kätt tõstma. Siis võin oma ühe protestiaktsiaga seal hääletada nii nagu süda kutsub, aga tolku pole sellest miskit. Kohale lähen aga kindlasti!

Eesti börsi kehva ülevõtutraditsiooni meenutas mulle sel nädalal ka OEG endine aktsionär, vandeadvokaat Indrek Naur. „Kahjuks on meil selliseid näiteid [nagu OEG] veel olnud: Norma, kus osteti praktiliselt oma rahaga, ja Rakvere Lihakombinaat. Hansapank oli viimane, kus pandi hinda juurde, sest vana juhtkond polnud nõus selle hinnaga. Mul pole head lahendust. Aga võib-olla on probleem juriidilistes lepingutes, et pead pakkuma mingite kuude keskmist hinda. Aga see on ka finantsinspektsioonile mõttekoht.“

Loodan minagi parimat. Kui nüüd aga lõpuni aus olla, siis ega OEG viimane investeering minu jaoks suurem asi paigutus olnudki! Noppisin küll aastate jooksul dividende, kuid kapitalikasv jäi kesiseks. Soetasin aktsiaid kahes jupis 2012. ja 2013. aastal ning selle ajaga kasvas minu aktsiapaki väärtus 15% võrra. Kasumit teenisin neilt tehingutelt pea 1300 eurot.

Et loole siiski ilus punkt panna, meenutan heldimusega OEG IPOt, kust minagi 2006. aastal osa võtsin. Toona, mil minu portfell oli veel üsna tilluke, teenisin kasiinofirma aktsiatega lühikese ajaga kena kasumi. Kui pisut enam kui aasta pärast IPOt aktsiad rahaks tegin, oli minu positsiooni väärtus kerkinud ligi 140% võrra ning lõin lukku pea 5000 euro suuruse kasumi.

Kokkuvõttes: parem kui mitte midagi!