Kuhu seilad, Tallink?

Mis seal salata, Tallink oli üks neid aktsiaid, mis mu möödunud aasta häbist päris ära päästis – investorid ostsid aktsia ülevõtulootuses üles ning see tegi Tallinkist ühe Tallinna börsi suurima tõusja. Nüüd on ta jälle langema hakanud ja hind võtnud jõulise suuna euro suunas. Isegi Infortari mai lõpu paarisaja tuhande eurosed tugiostud pole teda päästa suutnud. Seepärast läksingi Tallinki aktsionäride koosolekule, et oma silmaga näha, kas uus luud Paavo Nõgene näol juba tõmbab paremini. Lubati kasvu ja priskemat dividendi, ainult see jäi segaseks, kust ja kuidas see tuleb.

Tallinki aktsionäride koosolek ise on koht, kus kõikidel Eesti aktsionäridel korra elus ära käia soovitan: see on omamoodi siinsete suurinvestorite paraad, kust ei puudu välismaised ja kodumaised suurfondid, kellelt saab see üksainus kord aastas nööbist kinni haarata ja miljarditesse eurodesse ulatuvate plaanide kohta aru pärida.

Ja kui on üks küsimus, mida ma olen pikkade aastate jooksul harjunud aktsionäride koosolekul nii kuulama kui ka ise küsima, on see kullafondi kuuluv: “Miks dividend nii väike on?“

Tallinki koosolekul ei pidanud ma pettuma. Ettevõte, mis teenis mullu ligi miljardilise käibe juures 46,5 miljonit eurot puhaskasumit, maksab sedapuhku aktsionärile 3 senti dividendi aktsia kohta. Et Tallinki aktsiaid on kokku ligi 670 miljonit, teeb see ühtekokku 20 miljonit eurot. No mis põhiaktsionäril Infortaril viga, talle kuulub 38% Tallinkist ehk ühtekokku saab ta sellest potist ligi 7,6 miljonit eurot. Mina saan Tallinkist 16 000 aktsia omanikuna 480 eurot. Raskel ajal abiks ikka, kuigi dividenditootlus on tõele au andes üsna niru, praeguse hinna juures napilt 2,7 protsenti. Minu keskmine soetushind jääb 0,9 euro juurde, mis teeb tootluseks 3,3%.

Tallinki nõukogu esimees lohutas nii mind kui ka teisi aktsionäre, kes aastaid Tallinkilt dividendide koha pealt meeleparandust ootavad, et nemadki tahaks justkui rohkem maksta, aga ei tohi, sest 2013. aastal sai Norras välja antud kolmeaastane võlakiri kogumahuga ligi miljard Norra krooni ja selle raames sätestati, et rohkem kui poolt kasumist aktsionäridega ei jagata. Kui see nüüd tõepoolest ainus takistus peaks olema, jõuan veel helgemad ajad ära oodata, sest võlakiri saab kirjade järgi küpseks juba tänavu oktoobris.

Muidu kiitsid Tallinki juhid laevafirma arengut: lisaks sellele, et Nõgene rõhutas iseäranis 24 tonni heeringa söömist kõikidel laevadel, olevat Tallinki mudel nii edukas, et kõik tema peamised konkurendid on seda kopeerima hakanud. Kontsern plaanib – detailidesse laskumata – kasvada ja laieneda. Konkurentsi vastu tahab Tallink minna kahe uue laevaga. Siinkohal põrutas suuromanik ja nõukogu esimees Enn Pant, et liiga pikalt kaalutakse juba seda uute laevade ostu ja otsust ennast pole juba oi kui mitmel nõukogu koosolekul langetada suudetud. Kui nüüd nõukogu selle tööga hakkama ei saa, lubas Pant otsustamise aktsionäride üldkoosolekule üle anda. Ega's midagi, hea meelega aitan Tallinkil oma häältega kimbatusest pääseda!

Ma ise loodan, et Tallink suudab end käima tõmmata ja mina saaks rahuliku südamega edasi Eesti majandusse panustada, et Aasia turistid tublisti ringi sõidaksid ja et konkurent seda edumudelit niisama lihtsalt kopeerida ei mõistaks. Tänavu sügisel plaanib Tallink ka aktsiate topeltnoteerimist Helsingi börsil: ehk annab see väärtpaberile uut jõudu juurde. Ega see tähenda, et majanduslanguse korral pilt tumedamaks muutub. Kokkuvõttes julgen Tallinki aktsia suhtes siiski mõõdukalt optimistlik olla.