Mõrud mõtted

Investor Toomase meel on seekord mõru  Foto: AP/Scanpix

Pean ütlema, et keskpankade uudised teevad meele mõruks.

Ühelt poolt kasvava poliitilise surve pärast, mis niigi ebakindlal ajal veelgi ebakindlust lisab. Teisalt selle pärast, et majandus nii pikalt peale kriisi ikka veel keskpankade tuge vajab. Muud kasvujõudu nagu polekski.

Aktsiaturgudele on see lühiajaliselt hea olnud, et keskpangad rahapoliitika karmistamise plaanid sahtlisse panid. Kuid pikas vaates ei saa ju keskpankadelt aina uusi imesid nõuda.

Algaval nädalal on jälle Euroopa Keskpanga rahapoliitika koosolek. Eelkõige oodatakse sealt arutelu selle üle, kuidas kaitsta Euroopa panku miinusintresside negatiivse mõju eest. Lugesin lehest, et laual on plaan keskpangas hoiustamise intressimäär osadeks jagada, et vähemalt osaliselt pankadele see negatiivne mõju korvata. Mis sisuliselt tähendab ju seda, et keskpank loob võimalust, et ülimadalad baasintressimäärad saaksid veelgi pikemalt püsima jääda. Mis omakorda tähendab jätkuvalt raskendatud teenimisvõimalusi Euroopa pankade, mida viimane ajakiri Economist otsesõnu „elavateks surnuteks“ nimetas. Neist „elavatest surnutest“ sõltub laenu andmine Euroopa majandusele. Ja sellest ettevõtete kasvuväljavaated ja kasumilootused. Muidugi saab investor teenida ka languselt, aga kasvust saadud kasumil on hoopis teine maik.

Ja siis need USA presidendi rünnakud Föderaalreservi vastu. Koos plaaniga saata maailma mõjukaima keskpanga rahapoliitikat kujundama inimesed, kes on presidendile eelkõige lojaalsed, mitte tingimata rahapoliitika asjatundjad. Keskpank peab aga eelkõige usaldusväärne olema, et efektiivselt toimida ja oma otsustega turuosalisi mõjutada.

Reedel, kui Donald Trump jälle keskpangalt majanduskasvu ergutamiseks jõulisi kriisimeetmeid nõudis, tuli meelde ühe endise Eesti peaministri ütlus, et kui see on kriis, siis sellises kriisis tahakski elada.

Värske USA tööturu raport, mis samuti reedel välja tuli, ei paista küll kriisile viitavat. Milleks peaks siis sellises olukorras keskpanga kuiva püssirohu õhku paugutama, ei saa aru. Või teisalt – võib aru saada küll: majanduskasvust ja börside käekäekäigus näeb USA president olulist kohta oma (tagasi)valimiskampaanias. Kui esimeses kampaanias ründas ta keskpanga madalaid intressimäärasid, et need tekitavad majanduses mullistusi, siis nüüd ründab ta keskpanga katseid rahapoliitikat normaalsetele rööbastele suunata, sest see ei lase majandust raketina lendu tõusta. Pole raketiteadus, et palju jõudsamalt lennutaks majandust USA ja Hiina kaubanduspingete lahenemine.

Lisaks Brexiti paine. Kolmapäeval kogunevad ELi valitsusjuhid erakorraliselt, et üritada selles segaduses mingit selgust luua.

Washingtonis on nädala lõpus Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kevadkoosolek ja tuleb välja IMFi värske majandusprognoos. Näeme siis, kas rahapoliitika väsides peaks kasvama eelarvepoliitika roll. Mis paneb omakorda küsima, kust võlgades riigid selleks raha võtavad.

Sellised mõrud mõtted täna.

Hetkel kuum