Jaga lugu:

Panus kaubandussõjale

Sageli kuuleb, et kaubandussõjas võitjaid pole. Nii nagu pikalevenivas majanduskriisiski. Aga mõned teevad panuseid ja võtavad vahelt.

Kes jääb peale?
Kes jääb peale?  

Kaotajate puhul on asi enam-vähem selge, aga üksikuid võitjaid on raskem tuvastada. Kui kevadel jutud suurest kaubandussõjast lahti läksid, siis käis peast läbi uitmõte, et kui oleks veel noor ja veri vemmeldaks, siis müüksin sirgelt lühikeseks autotootjad. Miks? Sest kui tulevad terase- ja alumiiniumitollid, siis võib tootmine kulukamaks minna, see teeb lõpptoote kallimaks ja pärsib müüki. Kuna näiteks Euroopa autotootjatel olid juba varasemast ajast emissiooniskandaali tõttu hädad kaelas, siis oleks see aktsia allakäigule veel hoogu andnud. Kui siis hakkasid tulema teated, et USA tahab Euroopa autodele tervenisti kõrgemad tollid kehtestada, oleks kaupleja elu võinud olla täiuslik: lapsed koolitatud ja raha jääb ka maja remondiks alles.

Sellepärast vaatan ka Kaupleja Alexi tegevusi praegu selle pilguga, et kas näen lõpuks päriselus „Big Shorti“ ära? Teadupärast panustasid seal mehed enne viimast finantskriisi sellele, et turgudel jõuab ühel hetkel mõistus koju ja investorid-kauplejad saavad aru, mis imelik asi see on, millega nad tegelikult kauplevad. Kui mina mõtlen, et mõni kontsern on lihtsalt hea ja oskab kasvada ning ühel hetkel avastavad selle kõik maailma investorid, siis Alexil on sellele vastu panna mõtteviis, et panus tehakse eeldusega, et kohe hakkab midagi maailmas juhtuma, see omakorda paneb varade hinnad liikuma, sest terve majandusmõistus justkui dikteeriks seda.

Mina võin endale siin laiskust lubada: teen üks kord ja korralikult endale ettevõtte selgeks ja väikese liialdusena võin siis kümme aastat näppu pööritada ja rääkida, kuidas ma usun, et Tallinna Sadam hakkab suurt kasvu näitama. Aga tegelikult? Kas ma olen kindel, et mul on portfellis ettevõtted, mida protektsionistlik poliitika ei mõjuta? Kardetavasti mõjutab see kõiki. Mis siis teha? Müün maha? Kindlasti mitte! Aktsiaportfelli peenhäälestamine USA presidendi säutsude järgi on sama, mis vasikaga võidu joosta. Aga lühiajalised mängud teeb see huvitavamaks küll.

Kõige lihtsam panus: raha

Eile võttiski Alex sisse pika positsiooni dollaris, sest nii kaubandussõda, NATO tippkohtumiselt tulnud müra kui ka katkematu taustamuusikana kestev keskpankade tegevus nägi selline välja, et euro ei suuda omal jõul siin praegu püsti tõusta. „Kui nüüd Fed teeb, mida lubab, ehk tõstab intressimäärasid sel aastal kaks korda ja järgmisel veel kolm korda, on dollari toetus tugev, sest kapital suundub ikka sinna, kus intressimäärad on kõrgemad. Ega ei tahaks ise ka hoida praegust hoiust euros, kui mõnes teises valuutas on intressid tunduvalt kopsakamad,“ põhjendas kaupleja. Reedel oli positsioon juba tugevalt plussis. Nii et esimene võit on juba käes.

Aga turul pole loogikaga suurt mingit seost, sest sarnased mõtted käisid Alexil ka Hiina renminbiga peast läbi, aga kui esimese katsega jäi ta napilt nulli, siis praegused kaks positsiooni tegid veel reedel nii suurt miinust, et parafraseerides üht vanasõna: “Üks renminbi positsioon jõuab rohkem kahjumit toota kui kümme dollaripositsiooni tasa teha.“ Sealjuures oli loogika raudpoltkindel: see kaubandussõda on lihtsalt pinnavirvendus, hiinlased peavad lihtsalt hakkama ühel hetkel oma raha dollarimüügiga toetama. Aga siiamaani pole sellest miskit kasu olnud.

On siis kauplejal elu ilus ja huvitav, aga mul igav? Kaugeltki mitte. Tegelikult võib lausa öelda, et olen minagi valuutades pikka mängu teinud! Mul on kontol üllatuslikult üle 91 000 euro vaba raha. Miks üllatuslikult? Sest mõnda aega tagasi oli see summa tagashoidlikum, kuid kui dividendimaksed välja arvata, on märkimisväärne kasv tulnud just mu valuutakursside muutusest.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt