Keskkonnatasud kiirelt klaariks

Eile alanud keemiatööstuse liidu kampaania on üks, aga see-eest kõnekas näide ettevõtjate juba pikka aega kestnud rahulolematusest riigipoolse maksuplaneerimisega.

Äripäeva hinnangul vajavad ettevõtjad keskkonnatasude ja kõigi muude põlevkivi kaevandamisega seotud maksude asjus hädasti kiiret selgust, sest tegu on valdkonnaga, kus strateegilisi plaane tehakse pika aja peale ette ning investeeringute mahud on väga suured. Praegu tõusevad keskkonnatasud igal aastal 5%, kuid ülejärgmisest aastast alates võib maksutõus olla aastas 16-32%. Kui suure maksutõusuga põlevkiviettevõtjad siis oma tegevust kavandades tegelikult arvestama peaksid, selle kohta pole ettevõtjad keskkonnaministeeriumist vastust saanud, ehkki on seda aktiivselt nõutanud.

Sõnades on keskkonnaministeerium ja põlevkivi töötlevad ettevõtted justkui ühel meelel: vaja on maksustabiilsust. Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on seda ka Äripäeva veergudel väljendanud koos lubadusega, et keskkonnatasud saavad lõplikult paika koostöös ettevõtjatega. Toimiva koostööga on tegemist juhul, kui mõlemad osapooled seda koostööks peavad. Ministeeriumi ja teiste ametkondadega suhtlevatele ettevõtjatele see paraku nii ei tundu. Kui koostöö vilja kannaks, poleks vaja kampaania korras rahulolematust väljendada või riigi maksupoliitikat pidevalt arvustada.

Viru Keemia Grupp on pidanud ebastabiilse maksukeskkonna tõttu „uinutama“ tsemenditehase ja rafineerimistehase projekti koguväärtusega 6,5 miljonit eurot. Investeeringut pole võimalik teha, kui keskkonnatasud pole vähemalt kümme aastat ette teada. VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa heidab riigile ette, et see muutis ootamatult mängureegleid, sellal kui investorid olid oma plaane teinud teadmises, et 2015. aastani pidid kehtima olemasolevad maksud.

Alexela Grupi suuromanik Heiti Hääl võttis septembris Äriplaanil probleemi kokku sõnadega, et riik peaks põlevkivitootmist käsitlema majandusharuna, mitte keskkonnaprobleemina.„Kõik, mis on taastuv, pole mõistlik,“ tõdes ta, pidades silmas, et energiamajanduse arengukava väärtustab suuresti bioenergiat. Hääle meelest võiks praeguse 16 miljoni tonni asemel aastal kaevandada 20 miljonit tonni põlevkivi ja teenida õlitootmises 250 miljoni euro asemel miljard eurot. Selleks on aga vaja 4,9 miljardi eurost investeeringut.

Võib tunduda, et suurettevõtjad Rohumaa ja Hääl kaitsevad siinkohal lihtsalt oma ettevõtete ärihuvisid ega hooli küllalt keskkonnast, milles tegutsevad. Tegelikult on ettevõtjate suurim mure hoopis teadmatus. 16-32 protsenti on väga lai vahemik, st jutt käib Eesti mõistes väga suurtest summadest.

Kuni piirid pole täpselt ja kindlalt paigas, ei saa ettevõtja laenu, ta ei saa investeerida – ta ei saa tegelikult üldse oma tegevust planeerida, sest riik keeldub selgelt välja ütlemast, kas tal on põlevkivitööstust vaja või mitte.

Ettevõtja loeb raha ja peabki seda tegema. Kokku saab rehkendada sedagi, kui palju lähevad sellele või teisele ettevõtjale riigi viivitused maksma. Ent raha peaks lugema ka riik. Eesti põlevkivitööstus annab riigi SKPst 3-5 protsenti ja panustab riigieelarvesse rohkem kui 250 miljoni euroga. See pole valdkond, millele kergel käel sõnum saata, et riigil polegi sellist vaja.