Laseme EASi nõustajad vabale turule lahti

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) nutikus endale asendustegevuste leiutamisel võiks ju pälvida kiitust, kui see maksumaksja rahakoti peale ei käiks ja ka muudel põhjustel ebamõistlik ei oleks.

Äripäeva meelest võiksid EASi nõustajad tegutseda vabal turul, mitte maksumaksja rahaga kinni makstud ametikohtadel. Kui nad on nii head, et ettevõtjad neid palgata tahavad, siis on ju kõik tore. Laske käia. Aga kui peab nõustamisteenuse tellima selleks, et kandideerida poole miljoni eurosele maksumaksja rahast – ka Euroopa Liidu maksumaksja raha on maksumaksja raha – tulevale toetusele, siis on seda raske nimetada teisiti kui asendustegevuseks, mille siht on EASi ligemale kolmesajapealise töötajaskonna säilitamine.

Postimees kirjutas viimati, kuidas riik hakkab vormima superettevõtteid: uuendusliku ettevõtete arendamise programmi raames võib kuni poole miljoni eurost rahalist toetust taotleda kuni viissada ettevõtet, kes on seadnud eesmärgi tootlikkust ja konkurentsivõimet suurendada. EASi nõustajad teevad diagnostikat, koostavad koos ettevõtte esindajatega arenguplaani ja programmi lõpetuseks on võimalik saada toetust, millele on lootust pooltel kandideerijatel. Loos saavad sõna ­ainult programmist vaimustatud ettevõtted.

Äripäev ei kahtle, et osa raha lähebki õigesse kohta ja mine tea, ehk sünnib mõni edulugugi. Pealegi, kes siis raha vastu võtta ei tahaks. Toimetuse vastuseis on põhimõtteline. Leiame, et toetuste jagamine iseenesest solgib turgu ning hävitab ettevõtjale omast eluhoiakut. Aivar Hundimägi kirjutas kaks aastat tagasi, et EAS on Eesti äriliidrid ära rikkunud. Veel 15 aastat tagasi valitses Eesti äriliidrite seas suhtumine, et ettevõtja ei kuulu nende hulka, kellele riik peaks otsetoetusi jagama.

EASi tegutsemise tulemusena on hulk ettevõtjaid aga oma ärimudeli nimelt toetuste saamise peale üles ehitanud ega hindagi kõrgeks enam iseenda tekitatud väärtusloome- ja konkurentsivõimet. “Eesti majanduse uhkuseks olevate ettevõtete omanikel pole piinlik kehastuda kerjuseks, kes nurub, käsi õieli, riigilt pisikest rahasüsti ning on takkapihta solvunud ja hakkab jonnima, kui jääb toetussummast ilma,” kirjutas Hundimägi.

Pikaajalises perspektiivis on ettevõtlustoetused kahjulikud, ettevõtjale endale eelkõige. Ka riigikontroll on leidnud, et toetuste jagamise mõju on vähene või juhuslik: aasta või paar pärast toetuse lõppu ei erine toetatud ettevõtete tulemused nende firmade omast, kes pole toetust saanud.

Ent seni, kuni veel on, mida jagada, võiks see jagamine käia võimalikult väikese bürokraatiaga – ja pigem pisematele, alles alustavatele ettevõtetele. Kõnealune programm võtab aga mängu ka suured.

Ja EASi konsultandid ei soovi ometi, et neid võrreldaks piiratud töövõimega inimestega, keda riik töövõimereformi abil tagasi tööjõuturule aidata püüab? Kui nende pakutav teenus on nii hea, et ettevõtja seda vajab, siis pakkugu seda ilma Eesti või Euroopa maksumaksja dopinguta. Ettevõtjad, kes nõu tahavad, suudavad selle eest ise maksta.

Asendustegevusi on EASil muidki. Äsjane Soomest tööjõu värbamise kampaania sai avalikkuses palju negatiivset vastukaja. EASile meeldib rääkida suurest huvist soomlastele pakutavate töökohtade vastu, aga sellest, kui palju töötajaid tegelikult on Eestisse toodud, ei taheta rääkida. Tegelikult võivad aga Eesti tööandjad ka ise endale Soomest või mujalt sobivad tööjõudu värvata, selleks ei ole EASi vaja.