Ettevõtja vajab paindlikumat maksukoormust

Reedel teatas Eesti üks suuremaid tööandjaid Viru Keemia Grupp, et konserveerib põlevkiviõlivabrikuid nafta märkimisväärse hinnalanguse tõttu ja koondab 500 inimest. See tähendab, et naftahinna langus sunnib ettevõttes koondama pea iga neljanda inimese.

Olukorrale reageerisid hilinemisega valitsus ning majandus- ja taristuminister Kristen Michal, kes pidas õigeks võtta luubi alla maksukoormuse muutuse, mida oleks pidanud juba varem pakkuma. Michali sõnul tuleks keskkonnatasu alandada ja ressursitasu siduda põlevkivi toodete lõpptoodangu hindadega.

Äripäeva toimetuse meelest tuleks maksukoormus kindlasti üle vaadata, kuid ressursitasu tuleks siduda naftahinnaga, mitte lõpptoote hinnaga. Samas ei pea nii jääma igavesti.

Sellises olukorras võtaks riik põlevkivitööstuse sõltuvuse nafta hinnast enda kanda ja annaks ettevõttele võimaluse rasketel aegadel kulusid vähendada, kuid naftahinna tõusmise korral saaks jällegi riik ressursitasu kaudu rohkem maksutulu. Erinevalt ministri ettepanekust jääks ettevõtja kanda muud riskid, mis moodustavad toote lõpphinna.

Ressursitasu sidumine naftahinnaga ei ole uus idee, selle pakkus välja ka Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm 2014. aastal, kui naftahind oli praegusest kordades kõrgemal, makstes ligi 100 dollarit barreli kohta.

Härm argumenteeris nafta hinna ja ressursitasu sidumise vajadust sellega, et fikseeritud süsteem (kus igal aastal tõstetakse kindlal määral ressursitasu) sobis aega, kui turg oli stabiilne. Kuna naftahind on viimastel aastatel küllaltki volatiilne, tasuks valitsusel kaaluda maailmaturu muutustega suuremat arvestamist.

Nafta hinnaga arvestamine annaks suurema kindluse ettevõtjale, kes saaks kindlamalt planeerida järgmisi investeeringuid ja seeläbi kasvada. Kuna näiteks VKG on Eesti SKPd arvestades suur panustaja, rääkimata mõjust Ida-Virumaale ja sealsetele väiksematele piirkondadele, siis tuleks sellele probleemile leida lahendus nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi valitsuse tasandil.

Kui võtta aluseks Michali ettepanek siduda ressursitasu lõpphinnaga, siis võivad samasugust lahendust noolida teised ettevõtjad. Mida võivad tunda näiteks kütuseaktsiisi tasujad? Kas nendel on samuti lootust, et nende maksustamine pannakse sõltuma lõpptoote hinnast? Sellest lähtuvalt tuleks üle vaadata, kuidas saaks soodustada kiiretest ja ootamatutest näitajatest sõltuvate ettevõtete ellujäämist ja arengut.

Paindlikuma maksukoormuse eesmärk oleks ettevõtjalt küsida õiglast tasu lähtuvalt mujal maailmas toimuvaga, mis võiks omakorda soodustada nii uute töökohtade loomist kui ka seeläbi majanduse arengut. Kui ettevõtja tunneb end Eestis turvalisena ka aastate pärast, siis ta panustab siia korraga rohkem ressurssi.

Ent ajal, kui muu maailm kolib üle alternatiivsetele energiaallikatele, peaks ka Eesti mõtlema, kuidas põlevkivisektor jätkaks ühest küljest kasumlikult, aga samas loodussäästlikumalt.