Isikustame spordikulud

Valitsuse eesmärk toetada sportlikke eluviise erisoodustusmaksu kaotamise kaudu on tervitatav ettevõtmine – seda enam, et riigieelarve laekumistele see märkimisväärset mõju ei avaldaks.

Äripäeval on aga veelgi parem mõte, mille üle palume lahkesti arutada. Vahest oleks mõistlikum spordiga seotud kulud isikustada. Sest põhiline vastutus oma tervise eest lasub ikka inimesel endal, mitte ettevõttel, kus ta töötab.

Maksudega rehkendamine käiks sellisel juhul suures joones nii, nagu praegu näiteks lapsevanematel laste huviringidega: summa, mille riik on sportimise tarvis maksuvabana määratlenud, saab inimene maksuametilt tagasi, nagu praegu laekub tagasi osa koolitusele kulunud summadest. Miks see hea on?

Liikumist hindaval inimesel tekib suurem valikuvabadus. Praegune süsteem on suuresti spordiklubide poole kaldu – ettevõtted saavad oma töötajatele hüvitada peamiselt spordiklubide pääsmeid. Inimene, kes eelistab klubis rassimise asemel omaette metsas joosta, suusatada või kõndida, ei saa tööandja pakutavat soodustust kasutada. Ometi on nimetatud tegevused tervisele vägagi kasulikud.

Unustada ei saa sedagi, et emotsionaalne heaolu on samuti oluline tervise aspekt. Kumb on tervislikum, kas regulaarne saunaskäimine või tugev jõutrenn viis korda nädalas? Kas ujumine on tingimata parem kui näiteks meeleolukas tantsukursus? Neil küsimustel ei ole ühest vastust – vastus sõltub vastajast ja ühtlasi inimese hetkeseisundist ja -vajadustest.

Teiseks, selline muutus arvestab töötajate senisest vabama liikumisega, mis on laienev trend. Kui sportimisele ette nähtud summa ei ole seotud ühe tööandjaga, saavad seda senisest palju paindlikumalt kasutada ka inimesed, kes töötavad mitme tööandja juures, mõtlemata selle peale, kui suur peaks nende koormus ühe tööandja juures olema, et soodustus neile laieneks.

Kolmandaks, see suurendab inimeste teadlikkust ja vastutust oma tervise eest praegusest märksa enam. See on tore, kui ettevõtted ja organisatsioonid toetavad sportlikke eluviise ja see toetus ei peaks kaduma, kuid reaalsed terviseotsused teeb siiski inimene ise.

See võib vähemasti üleminekuetapis suurendada töötaja halduskoormust. Ta peab sportimisele tehtud kulud deklareerima selleks, et soodustust kasutada, ja vähemasti esialgu, kui selleks loodavad e-lahendused on alles loomisjärgus, on see kindlasti harjumatu.

Teiseks peab soodustust kasutada sooviv inimene arvestama maksuameti võimaliku tähelepanuga. Võib tekkida vajadus tõendada, et see või teine kulu on tõepoolest sportimisega seotud ja kas näiteks soetatud spordivarustus – uued suusad või jooksmisjalanõud – on ikka endale ostetud. Või läksid need näiteks mõnele sõbrale või pereliikmele kingituseks.

Seega, võib juhtuda, et sportimise tarvis ette nähtud soodustust kasutavad muudel eesmärkidel inimesed, kes enda tervisest ülearu ei hooligi. Samas võivad maksuameti teravdatud tähelepanu alla sattuda tõelised spordifännid, kes ei ole soodustuse kasutamise korda veel lihtsalt selgeks saanud.

Äripäev kutsub kaasa mõtlema välja pakutud lahenduse üle ja seda omalt poolt paremaks tegema. Tõsiasjaks jääb, et spordiklubi külastamine ei ole kaugeltki ainus viis oma tervise eest hoolitseda – ning ka see, et oma tervisega seotud otsused teeb inimene ise.