Liisa Oviir õõnestab ettevõtlust

Ettevõtlusminister plaanib sekkuda riiklikult ehitus- ja üüriturule ning paisata lähiaastatel Eesti turule 6000 uhiuut korterit. Oviir ütles eile hommikul „Terevisioonis“, et juba uuel aastal alustab valitsus pilootprojektiga.

Äripäeva meelest on see üdini vale lähenemine ning õõnestab vaba ettevõtluse ja turumajanduse alustalasid. See plaan tuleb juba eos maha matta.

Aastatel 2017–2020 peaks praeguse plaani kohaselt Oviiri sõnul valmima kuni 6000 uut korterit, kusjuures pilootprojektidega alustatakse Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. See on väga suur number. Võrdluseks, kui arvestada, et Eestis keskmiselt valmib aastas ümmarguselt 3000 eluruumi aastas, siis 6000 korteri valmimine paiskab kogu turu hoobilt määramatusse keerisesse. Võib ennustada, et nii mõnigi praegu arendusplaani pidav ärimees külmutab projekti. Mõnda hakkavad kimbutama võlad, teisi maksejõuetus. Tõsi on, et iga ettevõtmine on risk, kuid see ei õigusta seda, et riik süstib sellesse valemisse ettevõtjatele lisariski.

Oviiri plaanis pole midagi uut. See sai laiemat kõlapinda juba tema eellase Urve Palo ajal. Pealiskaudses vaatluses on see ka ettevõtjatele kasulik. Miks muidu viivad idee juured sel teemal aktiivselt sõna võtnud ehitusettevõtja Raivo Rannani, kelle ettevõte Rand ja Tuulberg on sarnase projekti abil saanud tööd Tallinna linnas.

Probleem on, et lühiajaliselt võibki see olla ehitusettevõtjatele kasulik, kuid arvukad pika­ajalised miinused kaaluvad üles saadava kasu. Esiteks jääb risk riigi kanda. Kui midagi läheb untsu, esitatakse arve maksumaksjale. Teiseks tekib poliitikutel kiusatus kasutada üürikortereid valimispräänikuna ehk ajada nende hind kunstlikult alla, tasudes maksumaksja raha eest kas osaliselt või täies ulatuses hooldus ja ülalpidamistasusid. Kolmandaks pärsib see ettevõtlust pikemas plaanis, sest ette­võtjal pole mõistlik kulutada oma raha, aega ja energiat võimalikule äriplaani koostamisele, kui iga hetk võib riik oma „äriplaaniga“ välja tulla ja kuhugi lähedale maksumaksja toel „soodsad ja kättesaadavad“ korterid ehitada. Neljandaks pärsib see investeerimist. Näiteks tõmbab Oviir vaiba alt uuelt ja kasvavalt trendilt, kus väikeinvestorid ostavad kortereid just eesmärgiga neid välja üürida. Või ühisrahastusprojektidelt, mis võiks antud tühimikku täita. Igasugune linna või riigi sekkumine solgib turu arengut.

Mööname, et osades piirkondades võibki olla turutõke, kus korterite nõudlust justkui on, kuid pakkumist pole. Näiteks Viljandi, kus küll on inimestele (näiteks Ida-Virumaalt) tööd pakkuda, kuid napib elamispindu. Sellekski on rohi olemas. Kuid selmet pakkuda kala, tuleb anda õng. Valitsuse ülesanne on tekitada olukord, kus turutõke ületatakse, mitte seda ise murdma hakata. On ju see nendesamade ettevõtjate huvides, et inimesed kohalikku linna või valda elama tuleks.

Ettepanekuid selleks on mitu. Randki on teinud mitu, näiteks kui omavalitsus aitaks ettevõtjaid taristuga – maaga, teedega, kommunikatsioonidega. Lihtsustada oluliselt bürokraatiat, alustades kas või detailplaneeringu menetlemiskiirustest. Samuti on asjatundjad märkinud, et üürituru arengu takistuseks on ebaõiglane konkurents, kuid eelkõige võlaõigusseadus, mis annab kõik õigused üürnikule ja paneb kõik kohustused üürileandjale. Kinnisvaraekspert Tõnu Toompark on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et võlaõigusseadus on sundüürnike silmaspeetuna koostatud ja on praeguseks lootusetult ajale jalgu jäänud.

Valitsus võiks vaadata peeglisse. Võimekus ettevõtjatele soodsat keskkonda luua, sh üürikorterite rajamiseks, peaks olema üks kriteerium ka haldusreformiks. Omavalitsusel, kellel seda pole, ei ole ka elulootust ning selliselt juhul toimuks riiklik rahapumpamine musta ja põhjatusse auku.