Tööõnnetus ei pea lõppema surmaga

Äripäev kirjutab täna, kuidas registreeritud tööõnnetuste arv on viimasel ajal kasvanud. Põhjus on paranev teadlikkus – julgus õnnetusest rääkida on suurem. Paranevale suhtumisele vaatamata jääb Eesti Põhjamaade standardist kaugele. Muret valmistab aga see, et värskelt palgatud ja pika tööeaga inimeste tööõnnetuste hulk on keskmisest suurem.

Äripäeva toimetuse meelest tasub tööandjal kaaluda tööohutuse väljaõppe suurendamist, sest tihtipeale võib õnnetus tekkida töötaja teadmatusest, mida saaks põhiliste juhiste ja nõuannetega ära hoida. Vahel tasub väljaõpet isegi korrata kogenumatele töötajatele, kes muidu võivad sattuda liigsesse mugavustsooni.

Vananeva ja kahaneva elanikkonnaga ühiskonnas on paratamatult kurb, kui elujõuline inimene kaotab osaliselt või täielikult töövõime. Traagiline, kui õnnetus nõuab elu. Kuid õnnetus ise ei ole paratamatu. Tänases lehes toodud juhtumite näidetel selgub, et paljudel puhkudel on keegi jätnud oma töö tegemata. Olgu selleks aja või raha puudus, halvemal juhul isegi laiskus või ükskõiksus. Alles pärast õnnetuse toimumist mõistetakse tööohutuse tähtsust ning heal juhul hakatakse mõtlema edaspidisele ennetusele.

Suur osa tööõnnetustest toimub alla aasta töötanutega, nagu näitab statistika. Ehk siis tööga alustajad satuvad rohkem ohtu sellepärast, et neile pole räägitud ohutusreeglitest või on seda tehtud puudulikult. Kuigi vahel võivad mõned ohud tunduda iseenesestmõistetavad ja keskmine töötaja võiks osata nendega arvestada, siis paraku juhtub õnnetus pigem nendega, kellel puudub keskmine teadmine. Vale oleks eeldada, et kõik oskavad sama osavusega teha tööd nagu aasta või kaks kogenumad kolleegid. Või et vigade kaudu saab parima õppetunni.

Võtkem lihtsa analoogina kasvõi auto juhtimine. Kui tahame kedagi lubada auto rooli, siis nõuame juhilt kindlalt paika pandud teadmisi ja oskusi. Kui aga lubaksime mõnel inimesel minna autoga sõitma ilma eelneva koolituseta, siis võib ta sõiduvahendi muuta ohtlikuks surmarelvaks nii endale kui ka ümbritsevatele inimestele.

Kuid tööohutus ei peaks piirduma vaid värskete nägudega, vaid saaks kehtida kõigile ja perioodiliselt. Harjumuslikuks muutunud tegevused vähendavad valvsust, suurendavad mugavustunnet ja tihtipeale jääb tähelepanuta oht, mis võib lõppeda tõsise tagajärjega.

Vahel võib tunduda ühekordne koolitus piisav, kuid aastate ja aastakümnete möödudes võivad mõned arusaamad muutuda või olulised nüansid ununeda. Näiteks autojuhid peavad esmase juhiloa taotlemisel läbima esmaabikoolituse. Kas õpitu on nii selgelt meeles ka 5 või 10 aastat hiljem? Vaevalt küll. Sama kehtib muudes valdkondades, sealhulgas tööõnnetuste ennetamisel.

Mõnikord mõtlevad tööandjad, et tööohutusele ei maksa järjepidevalt nii palju tähelepanu pöörata, kuna kordav ennetus võib muutuda tüütuks ega täida eesmärki. Siis tuleb olukorrale läheneda loomingulisemalt, et töötaja tahaks ka ise panustada ohutusse töökeskkonda.