Liiga leebe suhtumine Türgisse

Türgi president Recep Tayyip Erdogan kuulutas riigis välja eriolukorra kolmeks kuuks, et seoses riigipöördekatsega kõrvaldada kõik inimesed, kes ohustavad tema võimul püsimist.

President Erdogan on Türgit juhtinud sisuliselt üle kümne aasta. Enne presidendiks saamist 2014. aastal vedas ta 11 aastat sealset valitsust. Peaministrina andis tema töö tulemust – riigi majandus kasvas jõudsalt. Kui Erdoganist sai esimene otse valitud president, hakkas ta oma värskelt saadud ametit ümber kujundama. Ta laiendas presidendi võimupiire ja paistab silma järjest autoritaarsema juhtimisega.

Türgi president eitab seniselt demokraatlikult teelt kõrvalekaldumist, ent tema teod näitavad vastupidist – taastada tahetakse surmanuhtlust ning paljud Erdogani kritiseerijad viiakse kohtupinki, kus neil on kaduvväike võimalus õigeksmõistev otsus saada. Alanud on puhastuslaine, mis tähendas juba 70 000 türklasele (õpetajad, dekaanid, kohtunikud) töö kaotust. Ka ettevõtjad, kes on Erdogani vastu, vahistatakse. Samas tekitab kahtlusi, kas kõik on kinni peetud üldse riigipöördekatse tõttu. Kas nende üle peetakse kohut õiglaselt?

Kui vaadata Euroopa riigijuhtide vastukaja Türgis toimunule, siis paistab silma sarnane joon: taunitakse vägivaldset riigipöördekatset, tuntakse kaasa hukkunute lähedastele ja samas toetatakse demokraatlikult valitud ­Erdogani valitsust. Euroopa Liidu seisukoht on edasist arengut jälgida ehk tegelikult sisutühi.

Seni on julgenud teistest veidi kriitilisemalt Erdogani tegusid kommenteerida Austria välisminister Sebastian Kurz, kes tunnistab ­autoritaarsuse suurenemist. Prantsusmaa välisminister Jean-Marc Ayrault sai piltlikult öeldes Erdoganilt vastu hambaid, kui julges Türgi liidri käitumist kritiseerida – Erdogan soovitas prantslasel tegeleda oma asjadega. Saksamaa valitsus mõistis hukka Türgi repressiivmeetmed pärast riigipöördekatset, nimetades Ankara reaktsiooni õigusriigi põhimõtete mõnitamiseks. Ent peale paari karmi sõna pole Euroopa juhtivatelt poliitikutelt midagi tõsisemat järgnenud.

Euroopa Liit nimetab Türgit võtmetähtsusega partneriks, keda ei juleta eriti pahandada. Türgi mõju on suurem kui Brexitil, mistõttu hoidutakse Erdogani ja tema tegevust kritiseerimast. Samas seab edasine “vaatlus ja analüüs” NATO ja Euroopa Liidu argpükslikku olukorda, kus rahu ja stabiilsuse nimel tuleb ebameeldivatest asjadest lihtsalt mööda vaadata. Selline lähenemine lubab Türgil jätkata oma rada – muutuda autokraatseks riigiks, sest karistamatuse tunne saab tuult tiibadesse. ­Euroopa võib küll vahel kurje sõnu pilduda, kuid mingeid tegusid neile ei järgne ja seetõttu pole Türgil midagi karta.

Kui NATO ja Euroopa Liit tahavad Türgit jätkuvalt oma partnerina näha, siis tuleb selgelt näidata, kust jookseb lubatu ja lubamatu piir.