Äripäev • 2. jaanuar 2017
Jaga lugu:

Rikkam riik kaitseb end paremini

Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Parim viis suurendada kaitsekulutusi on suurendada üleüldist jõukust, mehaaniline kaitsekulude kasvatamine pole mõistlik, leiab Äripäev juhtkirjas.

Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu testib aasta viimasele Postimehele antud intervjuus avalikku meelsust kaitsekulutuste suurendamise ettepaneku suhtes. Suurendades kaitsekulutusi 2 protsendilt SKTst 3 protsendile, suudaksime endale tekitada teatud agressiivse sõjapidamise võime ehk siis osta tankid, mis koos õhu- ja rannikukaitse baastaseme väljaarendamisega olekski kaitseministeeriumi hinnangul hädavajalik miinimum, teatab ta.

Pole vaja 3% SKPst

Äripäev peab mõistlikuks hoiduda kaitsekulutuste mehaanilisest suurendamisest, sest see ei soosi mõtestatud investeeringuid, vaid toidab pigem mentaliteeti, et ettenähtud raha tuleb igal juhul ära kulutada – ükskõik kuidas. Pigem võiksime lähtuda eeldusest, et kui majandus kasvab ja suureneb SKP, siis suurenevad ka kaitsekulutused – ehk siis rikkamaks saades suureneb ka meie kaitsevõime. Usutavasti eelistame ikka jõuka, ennast kaitsta suutva riigi kuvandit ega soovi olla kiduva majandusega riik, mis kulutab oma kaitsmise peale näiteks 10 protsenti SKPst, hambad ristis. Parim viis suurendada kaitsekulutusi on suurendada üleüldist jõukust.

Kuigi ka kahte protsenti on võimalik kulutada ebamõistlikult, on see siiski selge kriteerium, mille pealegi võtsime omaks ­NATOga liitudes. Kuni NATO oma liikmesriikidelt selle panuse suurendamist ei nõua, pole Eestil põhjus seda ka soolo korras teha. Küll aga võib loomulikult teha põhjendatud kulutusi väljaspool seda kahte protsenti, kui see on vajalik. Sellist paindlikku ja pragmaatilist lähenemist ootame kujunevalt kaitseinvesteeringute fondilt, mille loomisest on uus valitsus teada andnud. Kahjuks pole selle fondi kohta esialgu lähemat infot ja teada pole ka summad, mida see võiks kasutama hakata.

Kaitseministeerium on muidugi valinud hea aja kaitsekulutuste suurendamise debati algatamiseks. Donald Trumpi saamine USA presidendiks on võimalus, mille­sarnasega Eesti viimase kahe aastakümne julgeolekupoliitika pole arvestanud. Mäletatavasti kõlas maailmas laialt vastu ja Baltimaades iseäranis kampaania ajal teravas vormis välja öeldud väide, et USA ja NATO osalevad vaid nende liikmesriikide kaitses, kes täidavad oma kohustusi alliansi ees ehk panustavad sellesama 2%. Eesti on oma kohustusi tublisti täitnud ja rohkemgi veel, alanud aastal on panustame oma kaitsevõimesse 2,17% SKPst, seevastu nii Lätil kui Leedul on kahe protsendini veel üksjagu minna.

Asi pole ainult rahas

Lõpuks pole küsimus ainult rahas. Iseenesest võib ju väita, et ka 10% SKPst pole täielikuks kindluseks piisav: agressiivse hiiglase kõrval asuv kääbus ei suuda ennast kaitsta niikuinii, kui hiiglane peaks tahtma temast jagu saada. See oleks aga destruktiivne lähenemine. Kaitsetahte hoidmine ja suurendamine on selle võrrandi teine, aga vähemalt sama – kui mitte isegi olulisem – pool.Lõppenud aastal Äripäevas ilmunud kolumnid (loe siit, siit ja siit) juhtisid tähelepanu sellele, et sõjahirm on võtnud ohtlikud mõõtmed. Toimetuski leiab, et viis, kuidas julgeolekuolukorrast räägime ja mõtleme, on sama tähtis või olulisemgi kui see, kui palju me rahaliselt kaitsevõimesse panustame.Kaitsevõime suurenemine võiks käia ilma suurema kärata ning selle rahaline ja mentaalne pool peaksid edenema sünkroonis: eneses kindel riik parandab oma kaitsevõimet rahulikult, kindlalt ja pragmaatiliselt, mitte rapsides.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas