Äripäev • 20 jaanuar 2017

Värviga vabadusi piirama

numbrid  Foto: Anti Veermaa

Ettevõtjate sõidukite erimärgistamisel värviliste numbrimärkidega on tõenäoliselt vabadust piirav mõju ja see on lubamatu.

Rahandusministeerium on tulnud lagedale kavatsusega märgistada alates järgmisest aastast värvilise registreerimismärgiga kõik 100% ettevõtlus- või ametisõitudeks vormistatud autod. Äripäeva hinnangul on selline kavatsus kaugel liberaalsusest ja lisaks ei täida eesmärki, et autode vormiline ja tegelik kasutusviis kattuksid ja oleks vastavalt maksustatud.

Ministeeriumi hinnangul ei muuda eristuvat värvi numbrimärgi kasutusele võtmine kontrolliprotsesse, kuid maksuametile hakkab tõenäoliselt laekuma rohkem kaebusi. Samas ei jõua amet kõikidele kaebustele reageerida või ei pea seda otstarbekaks. Nendes kahes lauses peitubki põhjus, miks värviliste numbrimärkidega tembeldamine ei tööta.

Juba praegu näeme, kuidas autoga või autota liiklejad jäädvustavad hilisema avaliku omakohtu eesmärgil jäädvustaja hinnangul valesti käitujaid. Pealekaebamise õhutamine pole küll miski, mida riik peaks seaduste abil innustama.

Vaadates tekkinud emotsionaalsele debatile rahulikult, võib küsida, et mis vahet seal siis on, andku osale värvilised märgid ja läheme eluga edasi. Kuid nending, et mis seal ikka, teeme ära ja vaatame, kas tolku ka on, ei saa olla põhjus kohustada kedagi kogema täiendavat bürokraatiat. Ministeerium koostöös maksuametiga kaalus ka kleebiste kasutamist, kuid eelistas eri värvi numbreid, sest need on silmapaistvamad, registrisse kantud ja nende väljastamisel laekub ka riigilõiv. Niisiis on riigilõiv justkui väike, muu seas kaasnev präänik riigile, kui värviliste numbrite letis järjekorrad tekivad.

Parkimiskoht on suvaline punkt

Kui mõelda hüpoteetilistele olukordadele, siis värvilise numbrimärgiga auto spordi-, ööklubi või poe ees võib tähendada mida iganes, alates maksupettusest kuni selleni, et töökoha ees paar maja edasi polnud vaba kohta. Või käis ettevõtja poes firmale kohvi ja bürootarbeid ostmas. Kas tahame ja vajame, et pealtnäha kahtlane seik toob pealekaebamise ja ametnike kontrolli, isegi kui nii saame kätte senisest rohkem skeemitajaid? Mõelgem. Kas niisuguste juhtumite puhul võib tõe väljaselgitamine olla kulukam kui tõenäoline seljavõit maksudest viilinu üle? Võib küll.

Kui Äripäev kirjutas hiljuti notariaaltoimingute kohustuslikkusest ja sellest, kas kord võiks olla paindlikum, ütles üks advokaat tabavalt, et Eestis on usaldamatuse foon, mis tingib üliturvalisusest lähtuvad reeglid. Samasse ritta sobitub ka osa ametiautode märgistamise plaan.

Eelneva taustal on oluline toonitada, et Äripäev on vankumatul seisukohal, et ametiautode kasutusega vassimine maksude vältimise eesmärgil on pettus ja sellele peab olema nulltolerants. Küsimus on aga selles, kuidas teostada kontrolli nii, et see ei muutuks naeruväärseks ja ausaid maksumaksjaid põhjendamatult kurnavaks. Ka rahandusministeerium ise nendib, et kontrollimehhanism tegelikult ei muutu, lihtsalt kaebusi hakkab rohkem laekuma. Riik soovib koputada südametunnistusele, kuid antud juhul on raske näha, et meede täidaks eesmärki.

Tüütute sõidupäevikute osaline kaotamine on tänuväärne. Ka kavatsus erisoodustusmaks auto võimsusega siduda on poliitilise otsuse koht ja võib mõistlik olla. Kuid enne käiste üles käärimist võiks ikka üheksa korda kaaluda, kas tasub ka värvi segama hakata. Loodetavasti leitakse parem lahendus, pidades silmas, et madalam ja ühetaoline maks töötab paremini kui rohkete eranditega kõrgem maks.

Hetkel kuum