Äripäev • 10. aprill 2017
Jaga lugu:

Punane joon paigas

Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Trumpi otsus karistada al-Assadi režiimi toimepandud keemiarünnakute eest õige ja adekvaatne, leiab Äripäev juhtkirjas.

USA president Donald Trump näitas äkkrünnakuga Süürias, et ta on võimeline langetama kiireid välispoliitilisi otsuseid. Eeldades, et Trumpi jaoks oli Süürias sekkumise näol tegemist ühemõttelise väärtuspõhise otsusega, millest saab järeldada pikemaajalist välispoliitikat, on meil põhjust optimismiks.

Trumpi otsus karistada al-Assadi režiimi toimepandud keemiarünnakute eest kahtlemata õige, vajalik ja igati adekvaatne. Massihävitusrelvade kasutamine on kuritegu, millel ei saa olla ainsamatki õigustust mitte ühestki inimlikust, rahvusvahelise õiguse või mis tahes poliitilisest vaatepunktist. USA eelmisele, Barack Obama administratsioonile heideti pidevalt ette otsustamast Süüria kodusõja küsimuses ja eriti seda, et ta pani ise 2012. aastal punase joone paika nimelt keemiarelva kasutamise juurde, aga jättis järgmisele keemiarünnakule Süürias siiski tegudega reageerimata. Nüüd on Trump justkui selle vea parandanud.

 

Hoolimata kiirusest oli rünnak Süüria valitsusvägede kontrolli all olevale Shayrati õhuväebaasile läbi mõeldud ja kindla sõnumiga: see on ühekordne hoiatus nii al-Assadile kui ka tema režiimi toetavale Vladimir Putinile, et maailm näeb ja märkab ning et USA ei lase asjadel päris käest minna. Kuivõrd see sõnum pärale jõudis ja niisugusena al-Assadi kui ka Putini administratsioonis teatavaks võetakse, on siiski juba iseküsimus. Esialgsed hukkamõistu väljendavad reaktsioonid kuuluvad diktatuuririikidele omasesse retoorikasse, mille kohaselt rahvusvaheline õigus ja inimõigused on vaid lääneriikidele omane intellektuaalne konstruktsioon, mida nad ise soovi korral võivad järgida.

Palju vastamata küsimusi

Ent missuguseks kujunevad USA edasised sammud Süürias, sellele küsimusele praegu konkreetset vastust ei ole. Positiivse stsenaariumi korral on Ühendriikide otsustamatus Süüria kodusõja küsimuses lõppenud ja on langenud otsus, et al-Assad peab lahkuma. Kui see on nii, siis ei ole edasised küsimused siiski lihtsad: nimelt ei lahenda al-Assadist vabanemine kaugeltki kõiki Süüria muresid. Trump on küll deklareerinud otsustavust ISIS maa pealt minema pühkida, ent konkreetset plaani terroriorganisatsiooniga toimesaamiseks ei paista tal olevat.

Teine küsimärk on USA ja Venemaa suhted. Ühelt poolt on Venemaa korralekutsumine Süürias ühemõtteliselt positiivne – eriti taas optimistliku eelduse korral, et sama jõuliselt reageerib USA siis, kui Putin peaks soovima jõudemonstratsioone korraldada nn lähivälismaal, Balti riikides. Teisest küljest ei ole ettearvamatute liidritega, tuumajõuga varustatud suurriikide vastasseisus midagi head ei meile ega muule ilmale.

Nagu alati, on suurte välispoliitiliste vastandseisude võrrandites muutujaid rohkem kui kaks-kolm. USA otsus sekkuda Süürias annab tõenäoliselt Trumpile teatud otsustavuseeliseid ka Põhja-Korea ja seda režiimi toetava Hiinaga suheldes. Vähemalt teoreetiliselt võiks Põhja-Korea nüüd läbi mõelda need punased jooned, mille ületamise korral Trump eeldatavasti reageerib – ja muu maailm lõpuni mõelda, mida see võib kaasa tuua. 

Päristisi reaktsioone näitab mõistagi aeg. Aeg näitab ka seda, kuivõrd on õigustatud Trumpi äsjasest otsustavust Süürias järeldada konkreetset tulevast välispoliitilist liini. 

Jaga lugu:
Hetkel kuum