Haiglaid vähemaks

Arstide plaan mai keskel taas streikima hakata on tervishoiusüsteemi rahastamise teema taas fookusse tõstnud. Tegemist on pika aja jooksul kuhjunud probleemide puntraga, millel lihtsat lahendust ei ole.

Äripäev on aastaid soovitanud leida kokkuhoiukohti süsteemist endast: vaadata üle haiglate süsteem ja küsida igal konkreetsel juhul, kas see või teine aparaat, ametikoht või ka raviasutus ise ikka on tingimata vajalik. Teiseks oleme soovitanud avada uks eratervisekindlustusele solidaarse kindlustuse kõrvale. Samuti oleme valikuvõimaluste suurendamiseks välja pakkunud võimaluse raviraha koos patsiendiga liikuma lasta. Need kolm soovitust hästi läbi mõeldud kombinatsioonis võiksid sotsiaalsüsteemile anda enama jätkusuutlikkuse, kui tal praegu on. Sellegipoolest ületab pea igal aastal uudiskünnise haigekassa “oodatust suurem” kahjum, eelmise aasta üheksa kuuga 32 miljonit eurot.

Praeguse seisuga on puudu 100–120 miljonit eurot haigushüvitiste raha, seda hoolimata olukorrast, kus haigekassa jaoks tekib kulu alles üheksandast haiguspäevast: kolme esimest haiguspäeva kindlustatule ei hüvitata ning neljandast kaheksanda päevani maksab hüvitist tööandja. Üks käepärane, ennast kergesti välja pakkuv lahendus olukorra kiireks lahendamiseks võiks olla töötukassa reservide kasutamine haigushüvitiste väljamaksmiseks. Selle mõttega mängis omal ajal sotsiaalministrina Hanno Pevkur ning lauale on seda tõstnud ka töötukassa juht Meelis Paavel. Mõtteks on see seni jäänud. 

Töötukassa reservid moodustavad ligikaudu 700 miljonit eurot. See on raha, mille tootlus on olnud erakordselt madal, eelmisel aastal 0,1 protsenti, ning mida riik näiteks eelmisel aastal kasutas lihtsalt eelarveaukude lappimiseks. Võiksime mõelda nii, et haigushüvitise vajamise ajal on inimene ju töölt eemal, seega idee poolest sobiks töötukassa raha kasutamine haigekassa rahahäda leevendamiseks justkui küll.

Ent töötukindlustusmakset kogutakse siiski teise eesmärgiga: kriisiajaks, mil tööpuudus võib kujuneda suureks. Omaette küsimus on, miks jäi kriisiajaks kehtestatud makse kehtima ka pärast seda. Ent teiseks ja peamiselt: riigi ehk maksumaksja raha ühest taskust teise tõstmine ei lahenda ühtegi probleemi. Lühiajaliselt nii arstidele kui ka patsientidele ilmselt meeldiv lahendus võib pikaajalises perspektiivis anda tagasilöögi, mille mõju on võimatu ennustada.

Solidaarsel tervisekindlustusel on nii pisikese riigi jaoks nagu Eesti palju eeliseid: kindlustusega on kaetud ka need osad ühiskonnast, mis endale ehk erakindlustust lubada ei saaks. Ent tal on ka üks oluline ja praeguse süsteemi püsimise juures parandamatu häda: ta lihtsalt ei pea aja nõudmistele vastu. Eesti rahvastik vananeb pöördumatult. Kui praegu peab üks tööealine üleval 1,6 inimest, siis aastaks 2040 peab üks tööealine ülal kahte. Seda rehkendust vaadates ja mitte midagi ette võttes jääbki haigekassa miinus meid igal aastal uuesti “üllatama”. Haigusleheraha puudus samamoodi.

Haiglavõrgu optimeerimine on hädavajalik esimene samm. Toimumas on aga hoopis vastupidine. Tallinna Lasnamäele on kerkimas uus superhaigla, mille ehitamine läheb maksma 400 miljonit eurot ja valmima peaks see 2023.

Nii palju siis kokkuhoiust Tallinna linnavõimu esituses.