Eelarve lõhnab valimiste järele

Peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas teatab täna Äripäevas ilmuvas arvamusloos, et järgmise aasta riigieelarve suurendab selgelt Eesti inimeste heaolu, sest kinnitatud eelarve kohaselt kasvab meie keskmine netopalk ligikaudu 12 protsendi võrra. Ta kiidab riigi investeeringuid ja manitseb igaühte andma panust majanduskasvu suurenemisse. „Väga selget“ optimismi õhkub igast lausest.

Äripäev ei vaidlusta eelarvepoliitika lõdvendamist ega pane pahaks ka laenamist, vastupidi – kuid natukene võiks kulutamisega siiski hoogu pidada. Iseenesest ei vaidle me sellega, et inimeste, eriti seni vähem teeninud inimeste heaolu suureneb – muidugi hetkeni, mil kaupmehed hinnatõusudega selle raha tarbijal käest ära korjavad. Palju skeptilisemad oleme aga riigi tehtavate investeeringute ja eriti majanduskasvu asjus. Viimase puhul aga ei sõltugi kõiki sugugi valitsusest, vaid eelkõige ettevõtjate riskijulgusest ja väliskeskkonna mõjust.

Ent valitsus on rahajagamise ja kulutamisega hoogu läinud ja toimetus näeb, et rohkem kui Eesti pikaajaline majanduskasv on valitsusel silme ees esiteks sügisesed kohalikud valimised ja teiseks 2019. aasta riigikogu valimised. On arusaadav, et valitsusel on kange tahtmine näidata, kuidas kõike, mida eelmine valitsus teha ei suutnud, saab ometigi teha – kuid toimetusel ei ole veendumust, et selline majandamine peab silmas Eesti pikaajalisi huve.

Aga kõigepealt head sõnad. Toimetusel on hea meel, et valitsus viib osa riigiettevõtteid börsile: vastne otsus järgmise aasta sees 30 protsenti Tallinna Sadamast börsile viia on hea ja õige algatus. Börsile on loodetavasti peagi jõudmas ka teiste riigiettevõtete vähemusosalusi. Riigiettevõtete börsilejuhatamine on selle valitsuse kõige parem tegu, toimetus soovib vaid, et sinna jõudvaid riigifirmasid oleks veelgi rohkem.

Ent eelarvepoliitika lõdvendamise vastu on nii Eesti Pank kui ka eelarvenõukogu esitanud argumente, mida ei maksa niisama kerge käega üle aia visata. Esiteks ennustab eelarvenõukogu, et 2018 kujuneb eelarve puudujääk suuremaks, kui seadus lubab. Teine vaidluskoht puudutabki prognoosimist: nõukogu leiab, et rahandusministeerium on ülearu optimistlik nii riigieelarve tulevasi tulusid kui ka majanduskasvu hinnates. Siin vaidleb muidugi üks rehkendus teisega ja ainult aeg saab näidata, kelle arvutused on paremad – prognoosil, st hinnangutel põhinevad ju mõlemad.

Oma jagu õigust on ka Eesti Pangal: riiklikku stimuleerimist ei peaks vajama majandus, mille näitajad on Euroopa kontekstis päris tegusad, mille tööhõive on samahästi kui täielik ja kus palgad kasvavad mühinal. Lisame omalt poolt, et toimetusel on kahtlusi riiklike investeeringute asjus – eriti vastukarva on meile riiklike üüripindade rajamine, aga ka maksumaksja raha matmine linnahalli.

Uusi makse on sadanud nagu oavarrest, nad laekuvad päris hästi ja ka reserviga on seis hea. Majanduskasvu saavad luua ikkagi ettevõtjad, riigilt ootavad nad vaid lisandväärtuse loomise tingimusi, mitte aga maksuraha hoogsat kulutamist.