Ikkagi välismaa oma

Idee sellest, et kohe-kohe võiks mõni maailma suurtegija Eestisse oma tootmise tuua, on saanud kohati juba kinnismõtteks. Nimeka tegija tulek tooks meile kuulsust, aga olulisem – annaks tööd ja maksutulu. Tesla tehase (l)ootus on veel õhus, aga väga atraktiivne Eesti ei näi olevat.

Aasta alguses tulid suure pauguga avalikkuse ette Est-Fori nime alla kogunenud Eesti oma metsatöösturid ning teatasid, et neil on plaan rajada Eestisse miljardiline puidutööstus. Plaan näeb ette Tartu lähistele umbes miljardi euro suuruse investeeringuga tselluloositehase rajamist, mis hakkaks ümber töötlema umbes 2,5–3,3 miljonit tonni paberipuitu aastas.

Äripäev arvates peab riik võtma puiduprojekti kui iga teist võimalikku suurinvesteeringut, mida lausa riiklike delegatsioonidega käiakse maailmast siia meelitamas. Kui usume ja tahame, et kohalik mets kohapeal töödeldakse ja seonduvalt ka töökohad ja investeeringud kodumaale jäävad, tuleb seda projekti toetada. See, et projekti veavad Eesti oma ettevõtjad, peaks olema suur pluss, mitte vastuargument.

Tõsi – pole veel rahastust ja üleüldse on tegemist tavatu lähenemisega, sest seni on metsa harjutud pigem palgi kujul välismaale vääristamisele saatma. Est-Fori avapaugu peale reageeris Äripäev juhtkirjaga, nimetades töösturite plaani Eesti suurimaks start-up’iks – viimaste puhul oleme juba harjunud, et käiakse õhinaga välja mingi uus ja äge idee ning asutakse sellele toetust koguma ehk ideed müüma.

Nüüdseks on asjad edasi liikunud ja mida enam tundub, et projekti vedajad on käitunud nagu Äripäev soovitas, andes avalikult teada oma tegemistest ja tahtmistest, seda enam on hakanud välja tulema kõhklusi ja vastuseisu.

Üks samm juba astutud

Ühes kohas on riik juba kiirust ja huvi üles näidanud – nimelt võeti aprilli keskel vastu planeerimisseaduse muudatus, millega antakse arendajale võimalus kalli riigi eriplaneeringu eest ise tasuda. Asjaajamise kiirus on üks tosinast tingimusest, mille Est-For välja käis.

Äripäeva arvates tasub neid tingimusi käsitleda just selliselt, nagu nad tõenäoliselt ka on – eeldused projekti realiseerumiseks. Kui tingimused ei sobi, on parem see välja öelda ja hoiame kokku raha, aega ja palju avalikku nääklemist. Midagi väga ei muutu – väiksemaid puidutööstusi on tulnud teisigi ja ülejäänud metsa saadame edaspidigi välismaale töötlemiseks.

Riigi jah-sõna miljardiprojektile peab olema jätkuvalt seotud tingimusega – kõik küsimused peavad saama vastuse, et projektist ei tuleks uut Rail Balticut, kus inimeste vastuseis tekkis ainuüksi selle pinnalt, et projekti vedajad ei osanud või ei tahtnud vastuseid anda.

Väga oluline küsimus on keskkond ja meie rahvuslik uhkus – mets. Kogu aeg oleme teadnud, et oleme metsarikas riik. Aga sama kaua loeme-kuuleme-näeme palgivirnu sadamates välismaale suundumas. Teades, et kuusk ei kasva nagu kartul poole aastaga kasutuskõlbulikuks, tekibki küsimus – kas meil ikka on piisavalt läbi mõeldud, kui kauaks uuele tööstusele materjali jätkub ja kas meie metsad jäävad ikka alles.

Nende arutelude pidamine on vajalik nagunii, sest metsade jõuline raiumine käib sõltumatult Est-Forist iga päev. Riigi vastutingimus töösturitele võikski olla võimalikult avarad ja faktipõhised arutelud, mis ühtlasi oleks ka miljardiprojekti huvides. Riski, et tulemus töösturitele ei meeldigi, peavad nad ise võtma.