Kilekotiga korruptsiooni vastu

Korruptsiooniküsimuse tõstmine üheks kohalike valimiste põhiküsimuseks on igati loogiline, kuid kahjuks puudub nii Reformierakonnal kui ka teistel parteidel selles teemas tõsiseltvõetavus ja usutavus. Kõik on suuremal või vähemal määral määritud, kusjuures äsja kampaaniat alustanud Reformierakond on kilekotiraha ja Vjatšeslav Leedo sidrunite skandaaliga määritud suuresti.

Reformierakonna kampaania avapauk meenutab mõneti IRLi eelmiste kohalike valimiste kampaaniat, kus tollal veel IRLi ridadesse kuulunud, praeguseks Reformierakonna liige Eerik-Niiles Kross tegi väga jõulise korruptsioonivastase kampaania ja IRL tänu sellele hea tulemuse. Kampaania õnnestus vaatamata sellele, et Krossi enda maine pole kaugeltki plekitu.

Äripäev on kirjutanud, et Krossil on olnud ärisidemeid maksupetturitega. Eesti avalikkus ei tea siiamaani, miks on USA Krossi suhtes kehtestanud viisakeelu. Ajakirjandusest on läbi käinud ka Krossi väidetavad seosed Arctic Sea kaaperdamise juhtumiga, mida Kross ise on nimetanud Venemaa infosõjaks, ent lõplikku selgust pole selles asjas saadud.

Suur osa valijaid on kahetsetavasti korruptsiooni suhtes üsna ükskõiksed. Eestikeelsele valijale läheb valskus ja sahkerdamine rohkem südamesse, Keskerakonna venekeelset valijat korruptsiooniilmingute ilmsikstuleks kuigivõrd ei kõiguta – see on põhjus, miks pikka aega korruptsiooniga hiilanud Keskerakond on Tallinnas venekeelse valija hääled ikka suurema vaevata ja tema enda raha eest valijale kampaaniat tehes ära noppinud: teised parteid lihtsalt pole võtnud vaevaks venekeelse valijaga tegeleda. 

Siiski on Keskerakonna kuritegevuslike kommete lohe järgmise pea langemine abilinnapea Arvo Sarapuu näol loonud soodsa fooni korruptsiooniteema tõstatamiseks ja selle eest võib Reformierakond Keskerakonda tänada. Ent ajakirjanduse värsked reaktsioonidki näitavad, et ­Reformierakonna linnapeakandidaadi Kristen Michali minevikku partei musta raha skandaali peategelasena pole unustatud – ja ei tohigi unustada.

Ent arvestades Krossi omaaegset edu võib tõdeda, et valija mälu on tublisti lühem kui ajakirjanduse oma. Isegi kui ­Michali minevikku mäletatakse, ei pruugi see tingimata olla argument, miks tal hääled saamata jäävad. Kedagi peab ju valima ja IRLis pettunute jaoks on Reformierakond selgesti loogilisem valik kui Keskerakond. 

Probleem on iseenesest laiem. Kui korruptsiooni vastu võitlevad poliitikud, kelle enda kõlbeline pale on määritud, siis pole meil ühtegi head põhjust eeldada, et nad on siirad ja tõesti soovivadki poliitilist korruptsiooni välja juurida ja teevad võimule saades midagi teistmoodi kui need, keda nad soovivad välja vahetada. Pigem kipub korruptsiooniteema tõstatamine teenima vaid valimiskampaania kaunistamise huve, ent võimule saades hakkab rahavajadus pigistama ja korruptiivsed kiusatused suurenevad järsult.

Nõnda pole valija ees seisev ülesanne sugugi lihtne – seda enam, et klassikaline parem-vasak- või konservatiivsuse-liberaalsuse skaala on ammugi hägustunud ja maailmavaatest on erakondade puhul raske rääkida. Ajakirjandus saab valijaid abistada kõikide parteide korruptiivseid tegusid järjekindlalt avalikkuse ette tuues – lootuses, et valijale läheb parteide puhas pale aina enam korda.