Kui ei oska, ärge tehke!

Kui keegi arvab, et viimaks saavutatud kokkuleppega on maksudega nüüd mõneks ajaks rahu majas ja ettevõtjad saavad eluga mingisuguseski kindlustundes edasi minna, siis ta eksib. Kindel on vaid niipalju, et mitte miski pole kindel.

IRLi uue juhi Helir-Valdor Seederi rõõm saavutatud maksumuudatuste üle võib jääda üürikeseks, kui lähitulevikus peaks selguma, et ettevõtja on sattunud vihma käest räästa alla. See on kahjuks täiesti võimalik, sest suurettevõtjate suurima vaenlase, panditulumaksu pea sai küll maha raiutud, aga missugune elukas selle peletise asemel Eesti maksusüsteemis koha sisse võtab, on esialgu pehmelt öeldes selgusetu.

Võimuliit on teada andnud, et Eestis teenitud kasumi väljaviimist on siiski plaanis maksustamise kaudu piirata – ent kuidas see käima hakkab, paistab olevat teadmata valitsejaile endilegi. Äripäev möönab, et probleem on täiesti olemas ja võib vajada senise tulumaksuseaduse uuendust, kuid senine katse tõvega tegeleda on meenutanud haige jäseme asemel kogemata terve amputeerimist. Loodetavasti toovad lähinädalad selgust, missuguse iseloomuga panditulumaksu järglane on ja ega ta viimati seesama asi teise nime all juhtu olema.

Sama kehtib pakendiaktsiisi kohta, millest seni välja mõeldud kujul loobuti, sest huvigruppide lärm läks liiga suureks. Sellelegi maksule asutakse peagi uut sisu – ja loodetavasti mitte lihtsalt uut nime – leiutama. Ehk siis kogu trall võib uuesti pihta hakata. Loodetavasti ei lähe nagu automaksuga, mida suudeti lauale käia ja siis jälle vaiba alla pühkida lausa kolm korda.

Abikaasade ühisdeklaratsiooniga seotud maksuvabastuse tagasiandmist võib Seeder pidada ainsaks otse oma valijatele suunatud väikeseks võidukaks sõjaks, millel suures plaanis mingit tähendust ei ole.

Suhkrumaksu pea kohale aga võivad peagi uued mustad pilved kerkida: teiste maade kogemused näitavad, et Eesti astus ühte tootegruppi maksustamiseks välja valides libedale teele, mis võib tähendada keelatud riigiabi juhtumit, sest limonaadile maksu peale panemist võib tõlgendada ebaausa konkurentsieelise andmisena mõnele teisele suhkrut piripardani täis tootegrupile, olgu need siis kommid, jäätis või mõni muu tahke maiustus, mis praegu maksukirve alt karistamatult pääseb. Arvestades, et suhkrumaksust saada loodetavad summad on riigieelarve mahuga võrreldes marginaalsed, tundub selle karu peale jahi pidamine eriti küsitav.

Suures pildis on valitsusele öelda üht: kui ei oska, siis ei maksa teha. Lihtsalt „teisiti“ võib alguses tunduda huvitav ja ehk isegi asjalik, aga lähemal rehkendamisel hakkab selline ligadi-logadi maksuvanker järjest enam kraavi kalduma. Teiseks: kui teil tõesti on mingi plaan, siis tasuks selle elluviimisel mingisugustki järjekindlust ilmutada. Alati on keegi, kellele ei meeldi – igal tuulel ei maksa kah lasta ma maksumaja pikali puhuda.

See teine nõuanne on küll pigem teoreetiline, sest praegu ametis oleva valitsuse maksumajal ei paista mingit vundamenti all olevat: müüridki on laotud kipakalt ja lohakalt, mörti pole jagunud taipu vahel panna ja juba püsti saadu laguneb juba servast. Nii see kuut uperkuuti lendabki.