Kas oled valmis, kui kriis koputab?

Ajal, mil paremaks enam minna ei saa, majanduskasv buumib, tööjõud on maksimumini rakkes ja palgad kasvavad, on riigi eelarve miinuses, laenukoormus suureneb ja maksud kasvavad. Kogemus on eestlasi õpetanud hädas enda peale lootma, aga normaalne oleks, et riigi pidamine ei läheks meile järjest kallimaks maksma.

Asi, mida ettevõtjad on teinud, aga riik mitte, on vaadata kriitilise pilguga üle kohad, kuhu raha pidevalt voolab. Esmajoones töökohad, sest pensionraha tuleb maksta ja laenud teenindada. Koomale tõmmata ei ole võimalik, on kindlasti esimene vastus. Aga tuletame meelde maksuametit, kes kahandas mõni aasta tagasi töötajate arvu 10 protsenti, olles veel paar aastat varem seda 14 protsendi võrra kärpinud. On selge, et kõiki varem tehtud asju pärast samamoodi edasi teha ei saa, ja hea ongi, sest midagi muud peale sellise kärpe ei sunni tegevust läbi mõtlema ja liigset ­eemaldama. Kas maksuamet jääb tööga hätta? Kindlasti mitte. Töö ümberkorraldusega kaasnenud palgatõusu üle ei kaeba ka keegi.

Selles, et kriis tuleb, pole kahtlust, küsimus on, millal. Selle teadmise on ühe kriisi üle elanud ettevõtjad omaks võtnud ja seda on nende tegevusest näha. Nad annavad raha välja kaalutletult ja laiendavad tegevust palju läbimõeldumalt kui enne 2009. aasta kriisi. Riigi tegevusest ei ole näha, et õitsengust kehvemateks variantideks valmis ollakse. Ka eelmiseks kriisiks polnud valitsus tegelikult valmis, aga kogutud puhver andis hingamisruumi.

Sellest ajast silmanähtavalt parem on praegu töötukassa seis. 700 miljoni euroga saab osutada teenuseid ja maksta hüvitisi mitu kriisi järjest. Suve alguseks oli töötukassa lisanud likviidsusreservi 50 miljonit eurot ja keskvalitsuse miinus kasvanud 150 miljoni võrra.

Kehvemal ajal, nimetame seda siis kriisiks või mitte, on hea varusid omada. Esiteks selleks, et ise hakkama saada, sama palju aga selleks, et kitsal ajal odavamalt osta. Investor Toomas hoiab pea poolt oma varast rahas. Ühelt poolt ei näe ta piisavalt turvalisi paigutusvõimalusi, teisel poolt on see valmisolek kriisi ajal häid ettevõtteid osta.

Riik oleks kriisi ajal kuldaväärt ostja, kellel endalgi kasud sees. Hoiaks raha kokku, ostes madalalt nagu Toomaski, mitte küll ettevõtteid, vaid nende tooteid-teenuseid, ja säilitades sellega inimestele töökoha. Praegusel ehitamise tippajal tellijana hiilates kruvib see ainult hindu ja võtab teistest valdkondadest tööjõudu ära. Vähemalt linnahalli ehituse võiks kriisiajaks lükata. Parem oleks aga see üldse ära jätta, sest Eesti mõistes ikkagi suur rahapaigutus tõotab pikaks ajaks kuluprojektiks jääda. Ja täpselt sama pilguga tuleks üle vaadata kõik investeeringuread. Hispaaniast on ilmekaid näited, kus iseenesest armsate linnade moodsad lennujaamad koguvad tolmu, sest klientide arv ei kannatanud nende ülalpidamist välja, kui kõrgaeg mööda sai.

Kasu tõotavateks investeeringuteks pole aga ka laenuvõtmine liiast, nagu meile soovitab OECD. Kui moodsad töökohad seisavad kehva internetiühenduse taga, siis teeme parema. Kui tunnel Soome paneb elu kihama, hakkame kaevama. Kui Tartu jääb kaugele, teeme maantee laiemaks.  

Parim, mida inimene kriisiks valmistuseks teha saab, on omandada sellised teadmised ja oskused, mida läheb vaja igal ajal. Olgu seda siis esimese, teise või kolmanda ametina. Varade tasakaalukas paigutamine ja kohustuste-kulude range jälgimine on elementaarne.