Ettevõtja, ära looda Urve Palo peale!

Äripäev võib kõlada küll liigagi ootuspäraselt, kui sõna “toetus” kuuldes jälle kaika järele haarab, aga ta teeb seda, võtke või jätke. Riigi ja muud toetused on kurjast – kes nende peal elama harjunud, ei see enam päris elus, kus toetusi selle ja teise nurga taga ei pakuta, oma nõu ja jõuga toime saa.

Ettevõtlusminister Urve Palo lubas viimati, et valitsusel on tulnud jälle uus rahajagamise mõte. Aastateks 2018–2020 on riigil ettevõtjatele anda 5,6 miljonit ­eurot selleks, et need saaksid analüüsida, kui palju nende firmas automatiseerimine ja digiteerimine maksma läheb. Selle rahaga võib kohale kutsuda näiteks targad väljamaa mehed, kes ütlevad, mis seadmeid tarvis oleks, kust neid saaks, palju maksavad ja millal ära tasuvad. Kõlab iseenesest ju täitsa ettevõtjasõbralikult, aga kas ikka on?

Tegelikult ei ole ju väga vahet, kas riik maksab kinni analüüsi, automaadid või nende paigaldamise protsessi, mõte jääb ikka samaks. Nii toimides teeb riik midagi, millega ettevõtja tegelikult ise hakkama saab ja peabki saama. Riigi ülesanne ei ole mitte siia ja sinna peotäie kaupa raha jagada – nagu just ametisolev valitsus eriti meelsasti teeb –, vaid luua ettevõtluseks sobivad tingimused, st sisuliselt ettevõtjat võimalikult vähe segada. Toetused ei ole kunagi olnud midagi, mida toimetus saaks kiita, ja need ei saa kiiduväärseks nüüdsegi valitsuse ajal. 

Osa ettevõtjaid leiab, et kui Palo raha annab, tuleb kindlasti vastu võtta – viimati juhtub muidu, et äkki pole Palo enam varsti ametis või vahetub terve valitsus, ja mine tea, kas järgmine võimuliit enam nii lahke juhtub olema. Neile tuletame igaks juhuks meelde, et Palo võib meelt ka muuta: oli ju kord 20 miljonit, mille abiga pidi kiire internet viimsessegi metsatalusse jõudma, aga siis hakkas Palo SKAIS2 kartma, ja võttis raha tagasi. Tekkinud segadusel pole siiamaani ei otsa ega äärt. 

Palol, ei saa salata, on raha jagada hulgi – palju rohkem, kui Äripäeva toimetus ühe sotsiaaldemokraadi (või ka keskerakondlase) käsu- ja kasutada annaks. Üksnes sellesama IKT-arenguprogrammi maht on 28 miljonit eurot. Selle peamine eesmärk on aastaks 2020 Eestisse tekitada 20 000 e-residendi ettevõtet – tööstuse automatiseerimisvõimaluste uurimisele ja auditeerimisele läheb vaid viiendik programmi summadest. 

Viimati kritiseeris toimetus biometaanitoetusi, mida riik järgmisest aastast tahab jagada samas summas, kui läheb IKT ülesvuntsimise peale: 28 miljonit. Kurioossel kombel pole esialgu veel toetuse väärilisi ettevõtteid – aga nad on tekkimas, sest kuidas siis riigi raha ripakile jätta. Samuti pahandasime tasuta bussitranspordi laiendamise plaani peale – parem kaotage Tallinnast ära kui levitage üht halba mõtet terve riigi peale laiali. Tasuta bussisõidu obsessiooni all kannatab kõige raskemal kujul keskerakondlasest majandusminister Kadri Simson.

Ametisoleva valitsuse repertuaari kõige kõrvulõhkuvam laul on aga muidugi see üürimajade oma, taas Urve Palo esituses. Selle programmi peale on minister lubanud magama panna lausa 60 miljonit eurot. Üürimajade programm on üks suuremaid mõttetute asjade peale laiali pudistatavatest summadest, millega riik turgu solgib ja ettevõtjaid rikub.