Nimed laual alles 20 aastat hiljem

Äripäeva raadio laupäevases persoonisaates ütles Reformierakonna rajaja Siim Kallas välja, et omaaegse R-Hoolduse kaudu rahastasid Reformierakonda enamjaolt needsamad ärimehed, kes hiljemgi, ning eelkõige ja peamiselt omaaegse kuulsa Maksumaksjate Klubi liikmed. Ta toob eraldi välja neli nime, neist kaks tänased manalamehed. Oli ka hulk väiksemaid kinnisvaraärimehi, keda Kallas oma sõnul ei tundnud.

Mingit suurt üllatust või müsteeriumi ju tegelikult ei ole. Miks on see üldse veel oluline –peaaegu kakskümmend aastat hiljem? Vastus on lihtne. Kuni me ei tea, kelle rahaga on üks või teine partei võimule saanud, ei tea me tegelikult, kes meid valitseb.

1999 valimised olid ajaloolised. Nende järel sai 1994. aastal asutatud Reformierakond võimule, kuhu jäi 17 aastaks. Moodustati Mart Laari teine valitsus, kus Reformierakonnal oli viis kohta: erakonna juht Kallas sai rahandus- ja peasekretär Heiki Kranich keskkonnaministriks, ülejäänud kolm ministrit olid Signe Kivi, Märt Rask ja Toivo Asmer.

Niisiis kuulub Reformierakonna rahastajate hulgas figureerinud Maksumaksjate Klubi liikmeid endid juba 1999 moodustatud valitsusse; teine osa käib erakonna ministritena läbi hilisematest.

Reformierakonna ajastu kestis, kuni sotsiaaldemokraatide liider Jevgeni Ossinovski ja IRLi tollane juht Margus Tsahkna otsustasid 2016. aasta sügisel koha kätte näidata peaministritoolil istuvale reformierakondlasele Taavi Rõivasele, kes oligi päris ülbeks läinud ega mõistnud, et tema kaks ametiaega märgitsesid juba Reformierakonna allakäiguspiraali lõppfaasi. Samal ajal Keskerakonnas toimunud arengud toetasid Rõivase kõrvaldamist igati – Jüri Ratas suutis parasjagu Edgar Savisaare Keskerakonna juhi toolist ilma jätta.

Suur pööre Eesti poliitikas toimus imekiiresti. Veel enne, kui keegi õieti arugi sai, oli Keskerakonna värskest juhist Jüri Ratasest saanud Keskerakonna valitsuse peaminister. Reformierakond suundus opositsiooni, sabad sorgus ja hambad pikal.

Üks ajastu oli läbi saanud. Tänu Kallase ülestunnistusele aga teame nüüd nimesid – või vähemasti osa neist –, kelle raha toega sai alguse Reformierakonna ajastu. Toomas Lumani – kelle nime Kallas kõige esimesena nimetab – sõna kehtis kogu Reformierakonna valitsemisaja lõpuni teatavasti kõva valuutana. Kas ikka veel, on juba iseküsimus.

Omaette huvitav küsimus on, miks on nii Kallas kui ka Reformierakond tervikuna neid nimesid nii kiivalt varjanud. 2013. aastal tehtud Äripäeva video näitab, et Kallas on nõus pigem surema, kui R-Hoolduse kaudu omal ajal tema parteid rahastanud ettevõtjad välja andma.

Ometi oli aega mööda läinud palju ja ka omal ajal seadust ilmselt ei rikutud. Silvergate’ini, mis sularahakilekotid – loodetavasti – ära kaotas, oli Reformierakonna võimule saades jäänud veel lausa tosin aastat.

Ja last but not least – erakonna rahastamine ei ole ju lõpuks mingi surmapatt, mida peaks elu lõpuni häbenema. Kummalisel kombel on osa oravapartei tollaseid toetajaid tänagi küll nõus möönma parteile raha andmist, aga R-Hoolduse koha pealt tabab neid must mäluauk.