Tapamaja palgasõda levib katkuna

Riiklik lepitaja Meelis Virkebau tunnistas­ lõppenud aasta detsembris, et Rakvere lihatööstuse tapamaja töötüli­ on üks hullemaid, mida ta elus näinud. Need on rasked sõnad, sest Virkebau on osalenud mitmepoolsetes läbirääkimistes kahekümne aasta jooksul, sh suurtes ettevõtetes.

Äripäeva meelest tasub HKScani juhtidel kõvasti pingutada, et streiki ei tuleks – ka kaheteistkümnendal tunnil saavutatud kokkulepe on parem kui streik. Nüüd on HKScani juhtkonnal juba ka laiem vastutus kui vaid vastutus oma ettevõtte käekäigu eest. Juhul kui toetusstreigid, millest seni on juttu olnud küll vaid mitteametlikult, ka päriselt teoks saavad, võib streigilaine haarata olulise osa sektorist – ja mine tea, ehk ulatuda sellest väljapoolegi. Nii ettevõtete kui ka tarbijate huvi on aga kindlasti rahulik ja tulemuslik toimimine, mitte pahandus ühe suure ettevõtte sees – eriti veel, kui kokkupõrke mürts peaks kajama kaugemalegi.

 

Kokkuleppe saavutamine eesmärgina ei tähenda kindlasti seda, et HKScani juhtkond peaks ilma pikemata kõik töötajate­ nõudmised täitma sellisel kujul, nagu need on esitatud. Palgatõusu nõue käib streigi juurde, aga – nii vähe, kui ettevõtte­ sees toimuvast avalikult teada on – asi ei seisa üldsegi peamiselt rahas. Eelkõige ja peamiselt paistab Rakvere liha­kombinaati vaevavat raskekujuline suhtlemisprobleem, mille juured ulatuvad ilmselt hulga pikema aja taha kui praeguse juhtkonna ametisoleku aeg. Vägagi tõenäoliselt lahendab Anne Mere praegu oma eelkäijate loodud organisatsioonikultuurilisi muresid, mis pole kahtlemata lihtne ülesanne.Kuid ka Mere senised sammud ei kõnele ülearusest empaatiavõimest. Kui juhtkond on teinud mitu olulist ja rahaliselt suurt otsust, mis aitavad kaasa parema töökeskkonna ja rahulolu loomisele, aga töötajad­ oma rahulolu suurenemist mitte kuidagi­ ei tunneta, siis pole ilmselt tehtud õigeid asju. 

Ka jääb kõrvalt vaadates mulje, et juhtkonna võetud hoiak on pigem jäik ja paindumatu kui kaasav ja lahenduse leidmisele suunatud. Loomulikult ei jõua mitmesaja töötajaga ettevõtte juht iga inimesega silmast silma juttu ajada ja kõiki maailma probleeme selgeks arutada, kuid kui omavahel rääkimine ettevõtte sees toimubki vaid streigiteadete vormis ja advokaatide vahendusel, siis on asi halb, sest inimlik tasand on omavahelises suhtlemises üldse ära unustatud. Selle juurde tagasi­pöördumine pärast advokaatide, lepitajate ja muude vahendajatega asjaajamist ongi keeruline. Ja ometi hädavajalik.

Streigist on igal tööandjal ainult kaotada.­ Töötajail võib võita olla küll palgatõus, aga suhtlemisprobleemid koos sellega iseenesest ei parane – need tuleb lõpuks ikkagi lahendada, nii või teisiti, olgu siis palgatõusuga koos või ilma. 

Streigini jõudmine vaid pikendab seda negatiivset tähelepanu, mida HKScan on juba­ niigi palju saanud. Hoolimata streigi­ tulemusest võib Rakvere lihatoodetele pikemaks ajaks külge jääda märk, et nendega on seotud mingi jama ja pahandus. Streik nimelt on Eesti kultuuriruumis võrdlemisi haruldane nähtus: peale õpetajate ja arstide pole streikijaid kuigi­võrd olnudki. Ja oleks ju parem, kui mis tahes arusaamatusi saaks lahendada ilma streigita.