Äripäev • 23. veebruar 2018
Jaga lugu:

Eesti riik vajab eneseusku ja tegutsemislusti

Juhtkiri
Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Äripäeva meelest on hea selline riik, mis usaldab inimese otsustusvõimet ja annab talle parimad eneseteostuse võimalused.

Juba homme õhtul sätib kõik see mees ja naine ennast televiisori ette, et elada kaasa Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva pidustuste haripunktile Eesti Rahva Muuseumis Tartus. Kelle jaoks on kõige tähtsam osa kätlemistseremoonia, kellele kultuuriprogramm – aga täiesti kindlasti kuulatakse erakordse tähelepanuga president Kersti Kaljulaidi kõnet.

Äripäeva toimetus ootab presidendilt nooruslikku energiasüsti sajandat sünnipäeva pidavale Eestile, mille demokraatlik kogemus on võrreldes vana Euroopa riikidega ikkagi üsna üürike: vaevalt veerandsada aastat. Seetõttu vajame vahest kõige enam eneseusku, rahvusliku ja riikliku eneseteadvuse laiendamist mitmekesisuse tunnustamise enesestmõistetavuseks ning üksteisest hoolimist. Selleks, et ehitada säärast riiki, milles me ise päriselt elada tahame, oleks mõistlik eeldada, et see riik pole veel kaugeltki valmis – kuigi päevaprobleemide tühisuse ja vahel labaseks kiskuva kisa-kära pärast nii tundub – ning me ise saame teda iga päev elamisväärsemaks ehitada, kui vaid tahame.

Toimetuse meelest on hea selline riik, mis inimese otsustusvõimet usaldab ja annab talle parimad mõeldavad eneseteostuse võimalused. Mahajääjaid tuleb aidata ja edasijõudjatele ei tohi edu saavutamisel kätte ette panna, aga üleüldine hoiak võiks olla liberaalne, eri vabadusi väärtustav, eelhoiaku poolest positiivne ja inimese väärikust selle kõigis aspektides tunnustav. 

Suurima väärikuse annab inimesele kahtlemata valikuvabadus, riigi üks peamisi rolle võiks olla selle omapoolne suurendamine nende vahenditega, mis riigi käsutuses. Me ei usu lapsehoidjariiki ja võõrastame neid, kes kõigile oma muredele ootavad lahendust riigilt. Riigiusu vähenemist ootame saja-aastase sünnipäeva künnise ületanud Eestilt kohe kindlasti – see on üks täiskasvanulikkuse, küpsuse märke.

Avatus ja sallivus

Eesti elujõud sõltub eelkõige sellest, kui avatud oleme maailmale. Tervislik on mõelda maailmast kui globaalsest külast, kus kõik riigid ja rahvad on omavahel seotud. Et pisikese riigina selles avatud maailmas parimal viisil toime saada, vajame väga head haridust ja (inglise) keele oskust juba maast-madalast. See peaks presidendile südamelähedane teema olema, mida esile tuua.

Näeksime hea meelega, et kohalik poliitiline elu ei käiks mitte aasta-paari perspektiivis ja valimistsüklite kaupa, vaid et riigimehed ja -naised suhtuksid Eesti riiki kui sajanditepikkusesse “projekti”. Siin on presidendi võimalused piiratud, ent laiema ja pikaajalisema vaate vajalikkuse meenutamine on siiski tema võimuses.

Presidendilt kui hea väitluskultuuri oluliselt eeskujult ootame sallivuse tähtsuse rõhutamist. Liigagi sageli näeme ühiskonnas sallivust ainult nende arvamuste suhtes, mis selle või teise subjekti seisukohtadega ühtivad, vastandlikke või hoopis teistel alustel tuginevaid mõttekäike on seevastu tihtipeale kombeks maa sisse tampida. Tõeline sallivus võiks aga tähendada eelarvamustevaba, demagoogiast hoiduvat diskussiooni, kus igasugune avatud argumentatsioon leiab heatahtlikku ärakuulamist.

Viimaks loodame, et presidendil leidub kõnes mõni hea sõna ettevõtjate tunnustamiseks: nimelt ettevõtjad loovad seda materiaalset lisaväärtust, millele saame rahvuse ja riigina ehitada oma eneseteadvust ja väärikust, mis määratud püsima.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt