Eesti kujuneb aina paremaks paigaks

Soome on Eestile ikka olnud suurema ja rikkama venna eest: ühelt poolt majanduslik eeskuju ja teiselt poolt ka mõningase kadeduse objekt. Aastaid on Soome olnud paik, kus saab teenida suuremat sissetulekut ning nautida kõrgemat elatustaset kui Eestis. Kahe naaberriigi omavaheline liiklus on muutunud ühtlasemaks: üle lahe tööle minejaid on vähemaks jäänud ning need, kes läinud, tulevad ikkagi ka riburadapidi tagasi.

Eesti tööjõuturg rõõmustab iga kätepaari üle: olgu need siis Soomest või mujalt kodumaile tagasipöördujad, teistest riikidest pärit töörändajad või siis inimesed, kes seovad Eestiga oma pikaajalisemaid plaane. Eesti ettevõtjad kurdavad pidevalt töötegijate puuduse üle ning kõik meetmed, mis seda muret leevendada aitavad, on head.

Ühelt poolt on Eestisse tagasipöördumise ning vähema töö- ja väljarände põhjus kahtlemata kenad majanduskasvu numbrid, mis mõjutavad inimesi parema elujärje ja suurema kindlustunde kujul. Väljarände kõige olulisem taganttõukaja – majanduslik kitsikus – on järele andmas. Elu Eestis pole veel nii hea kui Soomes, ent ka mitte nii vilets, et peaks tingimata siit jalga laskma. Eeldusel, et kasv peaks mõne aasta perspektiivis püsima või vähesel määral kahanema, võiksime loota, et see trend püsib. Samas on Soome ühiskonnana küpsem kui Eesti juba paljalt põhjusel, et tegemist on vanema ja kogenuma demokraatiaga. Ka töö- ja organisatsioonikultuuriliselt on Soomel meile nii mõndagi õpetada.

Kahtlemata on tööränne ühtedel erialadel lihtsam kui teistel. Võõrsile end teostama lähevad kergemini sündinud otsuse tulemusena pigem nooremad kui vanemad inimesed ning need, kellel (veel) ei ole lapsi. On võimalik, et praeguseks hetkeks ongi potentsiaalsete Soome tööle minejate hulk lihtsalt mõneks ajaks stabiliseerunud ja tasakaalustunud. Kuna Soome paigal ei seisa, siis pole meil põhjust rehkendada ajaga, mil numbrid suuna teistpidi pööravad ja Eesti saab soomlastele töörände sihtkohaks. Aga unistada muidugi võib!

Teisest küljest on tööränne muutumas aina tavalisemaks ning see on igati normaalne nähtus. Igaüks, kes seab endale eesmärgiks erialase eneseteostuse eesmärgil töötada aasta või mõni väljaspool koduriiki, ei ole tingimata potentsiaalne emigrant – kuigi võib selleks ilma eelneva plaanita kujuneda. 

Mida enam meil on teistes riikides töötamise kogemusega inimesi, seda parem Eestile, sest kõik mujal korjatud teadmised ja oskused kuluvad siinmailgi marjaks ära. Iga tööturule siseneja võiks mujal toimetulemise ristsed saanud olla juba haridustee käigus ning olla aldis end täiendama lühema või pikema aja jooksul mõnes teises riigis.

Selleks, et Eesti oleks töörände sihtkohana ja potentsiaalse uue elupaigana veel atraktiivsem kui praegu, saab paljugi ära teha. Sisserändekvoodi võiks ära kaotada: ettevõtjatele valmistab see peavalu juba häbiväärselt pikalt. Nii ettevõtjad kui ka riik võiksid praegusest palju enam teadlikult panustada sellesse, et Eestisse tööle tulijad tahaksid siia kauemaks või päriseks jääda. Riigis, kus tulijatele meeldib, on igapidi toredam elada ka meil endil.