Äripäev • 24. aprill 2018
Jaga lugu:

Juhtkiri
Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Tulevaste valimiste valiku tegemine on raske, sest liberaalsust ja parempoolsust korraga ei taha ükski partei pakkuda, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Parempoolse liberaalse maailmavaatega inimesel on järgmistel riigikogu valimistel raske valikut teha, sest tema maitsele sobivat poliitilist jõudu ei kipu leiduma. Liberaalse maailmavaatega on Eesti poliitturul üldse kehvasti, konservatiivsusega kompotis kipub aga pigem leiduma hoopis vasakpoolset majandusmõtet.

Vastsetest erakondade reitingutest – nii eile avaldatud Kantar Emori omadest kui ka mõni päev tagasi avalikuks saanud Turu-uuringute ASi omadest – ja muudest aktuaalsetest asjaseisudest saab teha vähemalt kolm järeldust. Liberaalse ilma- ja silmavaatega valijat ei rõõmusta neist ükski.

Esiteks, kuna Keskerakonna ja Reformierakonna vaated on järjest sarnasemad ja hägustuvad valimisvõitluses veelgi, ei ole kummagi valija jaoks teab kui suurt vahet, kumma mees või naine peaministrikoha sisse võtab. Ettevaatlikult uusliberalismi sõnastav Kaja Kallas oravate uue liidrina lehvitab Isemajandava Eesti slogani all suuresti oma isa lippu aegadest, mil Eesti oli riigina alles verisulis ja poliitiline maastik veel välja kujunemata. Seda võib õnnestuda maha müüa osale “vana head” Reformierakonda tagasi igatsevale ettevõtjaskonnale, aga ilmselt vähema eduga noorele liberaalist kosmopoliidile, kelle vaimne kodu on terve planeet ja keda oravate konservatiivne pool peletab. Maksusüsteemi kosmeetika on ehk ainus, mida võiks Kallaselt peaministrina loota – aga ei midagi revolutsioonilist. 

Keskerakond ja Reformierakond laiatarbeerakondadena on võimalikud tulevased koalitsioonipartnerid. Keskerakonnal valitsusparteina on valimistele minnes teatav eelis, ent see pole muretu sõit. Üherattalise vankrina taaruv valitsus, mis on olnud sunnitud pidevalt ministreid välja vahetama, jõuaks samas tempos jätkates veel terve ministerkonna ära renoveerida. Ent suurem probleem kui ministrite pidev pudenemine on Rattale koalitsioonipartnerite IRLi ja sotsiaaldemokraatide sõnum, et parteitöö on olulisem kui riigivalitsemine: Helir-Valdor Seeder ei hakanud üldse valitsusse ronimagi, Jevgeni Ossinovski on sealt lahkumas.

EKRE võib saada valitsusse

Teiseks tuleb arvestada stsenaariumiga, mille kohaselt valitsusse saab EKRE, mõlema uuringu kohaselt toetuse poolest kolmas partei. Tõsi, senimaani on EKRE valimistel teinud alati kehvema tulemuse, kui küsitlused näitavad, ja IRL parema, kui närused toetusnumbrid arvata lubaksid. Võimalik, et nii on seegi kord – sõnumite poolest EKRE light’i etendava IRLi – peatse taas-Isamaa – eelis on pikem pink ja ontlikum organisatsioon. Kaja Kallas on Kristen Michali jalajälgedes juba EKRE valitsuskõlblikkust kinnitanud. Helmetest soinistumist oodata oleks vahest ülearune optimism, nii et valitsusse pääsemise korral tuleks kisa-käraga ette leppida.

Kolmandaks, Vabaerakonnal ja rohelistel on põhjust mõelda olla-või-mitte-olla-küsimusi. Vabaerakonna ühinemist IRLiga takistab tema päritolu sellestsamast kooslusest. Rohelised on aga täiesti kasutamata jätnud võimalused, mida üldjuhul loovad suured industriaal- või taristuobjektid avaliku debati vormis. Tallinnas vedelevad rohelised mugavalt K-tähe kaunistusega rohelisel diivanil ja sügavad iseennast kurgu alt, märkamata, et elu läheb mööda.

Uue partei loomise jutud on päris vaikseks jäänud. Aega uks mürtsuga lahti lüüa ja segadust tekitada oleks veel igatahes – protestihääled on alati ripakil. Ent kindla eelistuseta valijaskonna häälte pärast võitlevad ka suured erakonnad, ja see võitlus on armutu.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt