Enefit Green tuleks erastada täismahus

Suure saladuskatte all ette valmistatud Nelja Energia ost Eesti Energia poolt sai äsja avaliku kinnituse. Sündinud tehing valmistab ette Enefiti aktsiate esmapakkumise Tallinna börsil, millega loodetakse kapitaliturult kaasata kuni 500 miljonit eurot.

Äripäev ei näe ühtegi head põhjust, miks ei võiks Eesti Energia tütarfirmat Enefit Greeni erastada täies mahus, mitte 49 protsendi ulatuses, nagu valitsusliidu leppes on praeguseks kokku lepitud. Argument, et nii on võimuleppesse kirja pandud, ei tähenda, et seda kokkulepet ei võiks aja jooksul üle vaadata ja teha uus, Eesti kapitaliturgude arengu seisukohalt edumeelne otsus. Seda enam, et Tallinna Sadama IPOga on riigi ja börsi vahel alanud tihe koostöö, mis on senimaani liikunud küll suhteliselt aeglases, aga siiski kindlameelses tempos.

Kui praegu toodavad Eesti elektrijaamad umbes 12 protsenti energiamahust alternatiivsetest ja taastuvatest allikatest, siis 2021. aastaks näevad Eesti Energia plaanid seda osa suurendada 40 protsendini. Ennast igati uuendusmeelsena defineerivat rohelist energiat võiks oma kasvuvõimalusi ja innovatiivset iseloomu arvestades toota ettevõttes, mis on väikeinvestoritele börsil kättesaadav täies mahus.

Võiks ju küsida, et mis saab siis taastuvenergiatoetustest, mida elektrituruseaduse alusel maksab välja Elering peamiselt kolmel eesmärgil: taastuvenergiaallikate kasutuselevõtuks, energeetika efektiivistamiseks ja varustuskindluse tagamiseks. See on raha, mis tuleb otse meie rahakotist – igaüks näeb oma elektriarvel, palju ta on igal kuul panustanud – ja mille suuruse küsimuse saab ja peabki taas tõstatama hoolimata sellest, et Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv on etteantus: ent konkreetseid toetussummasid ei otsustata siiski mitte Brüsselis, vaid kohapeal. – Kuni aga taastuvenergiatoetused kehtivad ja meie neid siin Eestis ühepoolse otsuse korras päriselt ära kaotada ei saa, võib neid eraettevõttele ju anda samamoodi nagu riigiettevõttele. Pealegi jääks isegi Enefiti täismahus erastamise korral rohkem kui tubli pool kogu energiatootmisest ikkagi riigifirma Eesti Energia kätte.

Omaette küsimus on muidugi, miks pidi niigi monopoliseisuses Eesti Energia suuremalt jaolt norralastele kuuluva Nelja Energia ostuga saama veelgi suuremaks monopoliks, enne kui oma tütarfirma börsile viia. Ettevõtte enda vastus võib ju olla, et ilma selleta poleks IPOl jumet. Asja teine pool on aga see, et riigiettevõttes on ligemale 300 mln varrukast raputada, pisut üle 200 mln võlgu võetakse üle sellele lisaks. Eesti turul ühe aegade suurima tehingu tegemine ei oleks erakonkurentidele lihtsalt jõukohane. Tõsiasi, et riigifirmal on raha palju, on neil aegade jooksul võimaldanud teha ka investeeringuid, mille tegelik elujõud, vajalikkus ja tootlikkus on küsimärgi all, eelkõige välisturul. See omakorda tõstatab taas Eesti Energia tükeldamise küsimuse.