Äripäev • 17. juuli 2018
Jaga lugu:

Stabiilne geenius põrus suurelt

Juhtkiri
Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Sellal kui Eesti ajalehed hingasid kergendatult, sest vähemasti avalikult Trumpi ja Putini Helsingi-kohtumisel Baltimaade asjus midagi hirmuäratavat kokku ei lepitud, pidasid maailma mõjukamad meediaväljaanded üsna üksmeelselt Trumpi selle ajaloolise kohtumise kaotajaks, Putinit aga võitjaks.

Äripäeva meelest võib säärane tulemus niigi ettearvamatu Trumpi ettearvamatust veelgi suurendada: iseenesega pööraselt rahul stabiilne geenius on küll harjunud meediaga kurjustama ja kodumaised poliitilisi vastaseid naeruvääristama, isegi suuri poliitilisi liitlasi kogu maailmas solvama, aga mitte paistma kaotajana rahvusvahelisel areenil. Just sellena näitab teda aga enamik mõjukaid meediaväljaandeid kahe riigipea äsjase kohtumise järel.

USA meedia ja kogu poliitilise ladviku ajas täiesti endast välja tõsiasi, et Trump ei hoiatanud Putinit sekkumast USA poliitikasse ning lihtsalt leppis Putini kinnitusega, et mingisugust sekkumist viimaste presidendivalimiste eel ei ole olnud. See oli isegi muidu Trumpi kui vääramatu loodusnähtusega suuremalt jaolt juba leppinud vabariiklastelegi liig mis liig. Putinile takka kiites hakkas Trump süüdistama USA julgeolekustruktuure, mis tõid USAs kaasa avalikud süüdistused riigireetmises.

Putini puudli roll ei ole kahtlemata midagi, millesse sattumisega oleks Helsingisse järjekordset eneseimetlejalikku triumfi vormistama läinud Trump oleks valmis täie rahuga vastu võtma. Juba see, et Venemaa sekkumisest USA valimistesse ja osalusest Trumpi võimulesaamisel sai üks kohtumise põhiteemasid, näitab, et jutupunkte dikteeris Venemaa ja Trump ei vaidlustanud Putini külma eitamist mitte kuidagi, ja sellega ei saa USA julgeolekuteenistused mingil moel leppida. Kuigi Krimmi ja sanktsioonide asjus möönsid presidendid erimeelsusi, ei näidanud Trump üheski seni lääne jaoks printsipiaalses küsimuses sirget selga. See ei takistanud teda kuulutamast, et kui enne oli USA-Vene suhetes kõik kehvasti, siis nüüd on juba kõvasti paremini.

Niisiis, sellal kui meie siin Eestis arutame selle üle, missugustel alustel peaks põhinema meie tulevane julgeolekupoliitika – et paradigmamuutus on toimumas, seda näeb igaüks, kes vähegi toimuvat jälgib –, mõtestab lai maailm omakorda toimunud kohtumise tähendust teistest, laiematest vaatepunktidest. Maailm, milles Ameerika Ühendriikide president esitleb end Venemaa presidendi parima sõbra ja kamraadina, on kahtlemata harjumatu, pehmelt öeldes.

Ent seesama USA president ongi paremini jutu peale saanud nende riikide liidritega, millega lääs senimaani ühiseid väärtusi jaganud ei ole. Väärtuspõhise poliitika asendumine üksikkokkulepete ja diilidega maailma vägevate omavahelistes suhetes on midagi, millega kohanemiseks meile just palju aega ei anta ning mida me omalt poolt kuidagi mõjutada ei suuda.

Millest Putin ja Trump omavahel rääkisid, seda maailma avalikkus ei tea, ning teha järeldusi selle põhjal, mis avalikuks sai, on muidugi lühinägelik. Ajaloolise kohtumise kohal seisab küsimärke rohkem kui vastuseid. Täpsustused ja selgitused hakkavad USA poolelt endast märku andma eeldatavasti Trumpi Twitteri-säutsude kaudu. Narrimütsiga USA president vaevalt lepib.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt