Biogaasi kasutuselevõtt vajab pika aja plaani

Tallinn kaalub ühistranspordi tarbeks 100 biometaanil sõitva gaasibussi hankimist. Keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) toetuste tõttu on biogaasisõidukite populaarsus omavalitsustes plahvatuslikult tõusnud ning kui Tallinn oma plaani teoks teeb, ähvardab rohegaasi nõudlus Eesti tootmisvõimsuse ületada.

Äripäev leiab, et kuigi keskkonnasõbraliku biometaani laiem levik võib olla meile kõigile kasulik, ei ole selline riiklikel toetustel põhinev süsteem jätkusuutlik ning vajaks selget riigipoolset väljumisstrateegiat.

Esimesed mõrad biometaani toetusskeemis on lähemal vaatamisel juba näha. Kui ühelt poolt jagab KIK omavalitsustele biometaanisõidukite ostmiseks toetusi tingimusel, et loodussõbraliku biogaasi põletataks neis vähemalt seitse aastat, siis teiselt poolt jätkub biogaasi tootjatele toetust veel vaid kaheks aastaks. Toetusmeetme lõppemisel ei ole aga biogaasi hind turul enam konkurentsivõimeline. Nüüd ongi saabuvast ikaldusest pääsemiseks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ettevalmistamisel järjekordne toetusmeede.

Maagaasiga võrdse kütteväärtusega biometaan on erinevalt mitmest teisest roheenergia alla liigituvast energiaallikast mõistlikult kasutamisel tõepoolest loodussõbralik alternatiiv fossiilsetele kütustele. Seda eriti Eestis, kus on palju kasutamata rohumaad ning biomassi kasvatamine ei konkureeri näiteks inimeste toidulauale jõudvate viljade kasvatamisega. Biometaani saab toota sõnnikust, reoveest, rohtsest biomassist, toiduainetööstuse jäätmetest ja muust biolagunevast kääritatavast materjalist.

Lisaks ei sõltu biogaasi tootmine ja selle väärindamine biometaaniks olulisel määral klimaatilistest teguritest ning kuna seda on võimalik toota hajutatult, siis suureneb biometaani laialdasema levikuga ka energiajulgeolek. Regionaalarengust ja uutest töökohtadest rääkimata. Kokkuvõttes on igati mõistetav, et Eesti riigina selle tehnoloogia juurutamisest huvitatud on ning selle levikut toetab.

Kuid kui vaadata riigipoolset toetusmeedet kui investeeringut uue ja perspektiivika tehnoloogia arendamisse, siis on oluline teada ka selle investeeringu tasuvusaega. Millal saabub see hetk, mil maksumaksja enam biometaani toetama ei pea ning see suudab turul iseseisvalt konkureerida? Või kui on tehtud strateegiline otsus, et julgeoleku või mingid muud põhjused kaaluvad üles biometaani suhteliselt kõrgema hinna võrreldes konkureerivate kütustega, siis tuleks seda ka selgelt välja öelda.

Nii tarbijatel kui ka tootjatel on vaja suuremat selgust, milline on riigi pikaajaline plaan. Kui kaua ja mis mahus on kavas biometaani toetada ning milline või kas üldse on riigi väljumisstrateegia. Kui kaks aastat enne toetusmeetme lõppu ei ole veel teada, kas järgmine meede tuleb või millised on selle tingimused, siis ei julgusta see tegema investeeringuid ei biometaani tootmisesse ega selle kasutamisesse. Nii võibki juhtuda, et rohegaasiga sõitvaid busse on toetusraha eest ostetud ühel hetkel rohkem kui neile keskkonnasõbralikku kütust jätkub.