Uniseid taksojuhte ei taha keegi

Sõidujagamisäppide vahendusel taksoteenust pakkuvad juhid peavad mõistliku igakuise sissetuleku tagamiseks töötama pikki vahetusi. Ületööst väsinud juhid panevad ohtu kõigi liiklejate elu, kuid platvormitöötajate kohta tavatöötajale mõeldud töö- ja puhkeaja regulatsioonid ei kohaldu. Politsei tunnistab, et puutub probleemiga kokku, kuid järelevalvet sõidujagajate töötundide üle teha ei saa.

Äripäev leiab, et riigi ressursside kulutamine platvormitöötajate töötundide piiramiseks ja kontrollimiseks pole mõistlik. Kui teenuse pakkujatele on tagatud võrdsed konkurentsitingimused, paneb kiiresti areneva valdkonna paika turg ja ettevõtlikkust piirama ei pea.

Kui me hakkame nõudma platvormitöötajate töötundide üle arvepidamist, põrkume kohe probleemiga, et paljud sõidujagajad osutavad korraga teenust erinevate äppide kaudu. Uueks normaalsuseks on saamas olukord, kus juht võib võtta tellimusi nii Uberi, Taxify, Hope'i kui Yandexi äpi kaudu ja sõita lisaks veel tavataksot. See teeb töötundide arvestamise peaaegu võimatuks või ebaproportsionaalselt kulukaks. Seetõttu ei ole maksumaksja rahakoti kallale minek õigustatud, firmadele endile aga ei ole saa panna kohustust kontrollida juhtide tööd teistes firmades.

Vastuargumendina võib välja tuua, et piirangute kehtestamata jätmine jätab üleväsinud ja liiklusohtliud juhid rooli taha. Muidugi on liiklusohutus tähtis, kuid bürokraatiaga seda ei lahenda. Riigipoolne töötundide piiramine poleks tõhus, sest enamik juhte ei sõida mitte töölepingu alusel, vaid on ise teenusepakkujad. Seega tuleks piirama hakata ettevõtjaid ja ühtlasi ka ettevõtlikkust. Majandusministeeriumi andmeil on praeguste seadustega töötundide arv piiratud vaid töölepingu alusel ehk klassikalist taksoteenust pakkuvatele juhtidel, võlaõigusliku lepingu alusel sõitvatel juhtidel on õigus ise otsustada, millises mahus nad teenust osutavad.

Kui uniste taksojuhtide probleemi kuskilt otsast lahendama hakata, võiks keskenduda nendele juhtidele, kes kasutavad sõidujagamisel renditud sõidukit ja peavad n-ö iga hinnaga teenima tagasi päevase renditasu. Nende puhul on vajadus ületunde teha märksa tungivam kui teistel. Kuidas seda teha, on kokkuleppe asi.

Üks võimalus on probleemi avalik arutelu, mis mujal maailmas on viinud selleni, et firmad kehtestavad ise piirangud. Näiteks piiras Uber Suurbritannias pärast kriitikat järjestikuse tööaja kümnele tunnile, pärast seda tuleb teha kuuetunnine paus. New Yorgis on taksojuhtide tööaeg piiratud kümnele tunnile ööpäevas ja 60 tunnile nädalas.

Äripäev toetab seisukohta, et inimesel peab olema võimalikult palju otsustusvabadust, muu hulgas ka taksoteenuse osutamiseks ja oma tööaja reguleerimiseks. Samas ei tohi alahinnata ka ohutust. Õnneks on uue tehnoloogia võidukäik loonud võimaluse ka vahetuks ja avalikuks tagasisideks, mis tõrjub kehvad teenusepakkujad turult. Kui taksojuht on unine, saab klient sellest äpis lihtsalt teada anda nii firmale kui ka teistele klientidele. Keegi ei taha unist taksojuhti.