Töötud kiiremini tööturule

Esmaspäeval tutvustas mõttekoda Praxis ekspertidele töötuskindlustussüsteemi reformimise ettepanekuid. Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüs valmib lõplikult järgmise aasta märtsis. Pärast samal ajal toimuvaid riigikogu valimisi jõuab kätte otsuste tegemise aeg, kuid lahendusi saab vaagima hakata juba praegu.

Äripäev toetab sotsiaalministeeriumi plaani kaasajastada sajandi algusest pärit töötuskindlustushüvitise süsteemi, kuid leiame, et selleks ei tohiks kuluda senisest rohkem raha. Süsteem peab muutuma efektiivsemaks, paindlikumaks ja motiveerima inimesi tagasi tööturule pürgima.

Praegune, 2002. aastal jõustunud süsteem karistab töötuid, kes täiskohaga tööd ei leia, kuid üritavad midagi teha. Näiteks, kui töötuks jäänud ajakirjanik kirjutab ühe artikli või labidamees kaevab ühe augu, on ta töötuskindlustuse seaduse järgi täisväärtuslikult tagasi tööturul ja kaotab töötuskindlustushüvitise. Samas ei pruugi ta järgmisel nädalal või kuul ühtki artikli või augu tellimust saada. Miks peaks seadus inimese mutta suruma, kui ta sealt välja saada üritab? See juhuots tehakse tõenäoliselt niikuinii ära, ainult et riigil jäävad maksud saamata. Kui inimene säilitab aktiivsust, mitte ei vaju lootusetusse ükskõiksusesse (töötute seas on ka enesetapud kõige sagedasemad), siis on rohkem lootust ta ka tööturule tagasi saada.

Töötuskindlustuse seaduse vastuvõtmise ajal ei olnud jagamismajandus veel levinud ja keegi ei osanud arvestada Uberi või teiste trendiloojatega. Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich tõdes Äripäeva raadio hommikuprogrammis, et üha sagedamini kohtab olukorda, kus inimene teeb üheksast viieni kontoritööd ja läheb õhtul Taxifyga taksot sõitma või tunde andma. See püstitab teravamalt küsimuse, keda töötuks pidada. Praeguse seaduse järgi ei kvalifitseeru inimene töötuks, kui ta põhitöö kaotab, aga kõrvaltööd mitte, isegi kui viimane annab vaid 5% igakuisest sissetulekust.

Äripäev leiab, et inimeste ettevõtlikkust ei tohi mõttetuks muuta. Leida tuleks sissetuleku piir, millest alates põhitööst ilma jäänud inimestele hüvitist maksta ja mil määral seda teha. See laiendaks ka töötute ringi ja vähendaks nende suhtelist vaesust: praegu saavad hüvitist vaid pooled ligi 30 000st.

Tööle asumist võiks motiveerida ka hüvitise suuruse muutumisega ajas: kui praegu on see esimesel kolmel kuul kuni 50% ja seejärel 40% palgast, siis mõjuvam oleks kõigepealt näiteks 70% ja seejärel igakuiselt vähenev protsent varasemast palgast. Erlich kinnitas, et mida rohkem inimene tajub, et hüvitis väheneb, seda innukamalt ta tööd otsib.

Kui ministeerium näeb probleemi selles, et liiga palju töötuid on suhteliselt suures vaesuses, ei pruugi parim lahendus peituda pelgalt hüvitismäära tõstmises ja/või töötute ringi laiendamises. Pigem julgustame ministeeriumi ja poliitikuid toetama varianti, mis arvestaks jagamismajandust, oleks paindlikum ja õiglasem. Tähtis on debatiga edasi liikuda ja vähemalt anakronismid seadusest kõrvaldada, sõltumata sellest, kes on parasjagu pukis.