Lõpetage ususõda rändeleppe pärast

Rändeleppega ühinemine või mitteühinemine ei mõjuta tõenäoliselt Eesti elu kuigivõrd, ometigi mängiti see poliitiliselt eksistentsiaalse tähtsusega küsimuseks. Valimiste eel annab migrantide teema erakondadele võimaluse valijat kõnetada ja plusspunkte korjata, samas saab seda kasutada vahendina koalitsiooni lõhestamiseks ja valitsuskriisi tekitamiseks.

Äripäeva hinnangul kulutavad poliitikud rändeleppele selle reaalse mõjuga võrreldes ebaproportsionaalselt palju aega, peamiseks eesmärgiks valijatelt punkte skoorida. Oleks kahju, kui rändelepe kaaperdaks veel kauem tähelepanu meie elu sisuliselt mõjutavatelt teemadelt nagu maksud, pensionid, konkurentsivõime või eelarve.

Rändeleppe ümber puhkenud suurejoonelises etenduses on erakordsel määral kokku segatud sise- ja välispoliitiline agenda, populism ja valimised. Tundub, et poliitikud harrastavad omalaadset varjupoksi. Sidudes üks-ühele rändeleppe ja massi-immigratsiooni, on võimalik leppe toetajaid näidata eesti rahva vaenlastena, kuigi on selge, et ükski erakond ei toeta massiimmigratsiooni. Leppe vastased paistavad selles valguses aga rahva kangelaslike päästjatena. Võimalik, et tonti, kelle eest rahvast päästa, polegi. Vähemalt kinnitab meile nii õiguskantsler Ülle Madise. Kuid on ka teisi hinnatud eksperte, kes näevad hallimaid varjundeid. Igal juhul on musta tondiga võidelda kasulikum kui tõsiseid ja igavaid probleeme lahendada.

Pooled loobivad teineteist argumentidega, mis polegi mõeldud muuks, kui oma valijate hingekeelte helisema panemiseks. Kui mõni ratsionaalsem väide välja tuua, siis ütlevad leppe vastased, et kuigi lepe on praegu õiguslikult mittesiduv ega mõjuta meid täna või homme, siis kunagi muutub see tavaõiguseks, nii nagu inimõiguste deklaratsioongi, ja siis tuleb meil sellega arvestada ning oma seadusi korrigeerida.

Leppe pooldajad ütlevad, et leppes pole kirjas mingeid migrantide kvoote ja tegu on pigem hea tahte avaldusega rahvusvahelisele koostööle, mis annab Eestile võimaluse rändeküsimuses rahvusvaheliselt kaasa rääkida. Lepe ei võta Eestilt õigust rändepoliitikat suveräänselt ise kujundada.

Probleemiks on siiski mitte see, et poliitikud lepet erinevalt tõlgendavad, vaid see, et juristid seda teevad. Aga ehk tulekski lasta just neil asjad selgeks vaielda.

Asi ongi muutunud juba pigem usuküsimuseks – kes tahab mida uskuda. Kuid usuküsimusest on see muutunud ka usaldusküsimuseks ekspertide, ministrite ja riigikogulaste endi suhtes, kellele valimised on pähe löönud. Riigikogu saalis kõlas eile korduvalt omavahelisi süüdistusi valetamises. Ei usuta üksteist, ei usuta eksperte, enam ei kuulatagi, mürtsuma on pandud sõjatrummid. Eilne EKRE miiting, kus Indrek Tarand rüselusse sattus, on hoiatus.

Rändelepe oli teada juba märtsis, kuid siis olid valimised veel kaugel. Valitses õnnis vaikus, mitte keegi, isegi EKRE mitte, ei teinud piuksugi. Nüüd aga lõhestas see koalitsiooni, halvas valitsuse, andis EKRE-le trumbid ja võttis riigikogu aega, mida võiks kulutada palju nutikamalt.

Aeg on tulla maa peale ja võtta vastu otsus, ükskõik milline see oleks. Eilse otsusega andis riigikogu palli Jüri Ratasele, kel on võimalus näidata, et ta suudab valitsuse selge otsuseni juhtida. Võiks juba päriseluga edasi minna, sest ei ühte- ega teistpidi otsus ei pühi eesti rahvast maamunalt.