Idapoolsele elektrile piiril päitsed pähe

Mullu kasvas Venemaal toodetud elektri kogus Põhjamaade ja Balti riikide turul pea poole võrra. Turuosa kasvas, kuna CO₂-kvoodi vabalt toodetud Venemaa ja Valgevene fossiilne elekter on Euroopa konkurentidest tunduvalt odavam.

Äripäeva hinnangul tuleb nii ettevõtlus- kui ka looduskeskkonnale mõeldes idapoolsele elektriimpordile päitsed pähe panna, isegi kui see tähendab elektri hinna tõusu lõpptarbija jaoks.

Möödunud aastal eksportisid Venemaa ja Valgevene Nord Pooli börsipiirkonda üle 13,3 TWh elektrit, mida on poolteist korda rohkem, kui näiteks Eesti aastas tarbib. Eesti Energia juhi Hando Sutteri sõnul pole nii palju Vene päritolu elektrit kunagi varem Nord Pooli elektriturule sisenenud. Loomulikult teeb odav idaelekter siinsele suurimale elektritootjale tuska, sest kui Euroopas peavad elektritootjad maksma üha suuremaid summasid saastekvootideks, siis idanaabrite elekter pääseb börsile ilma igasuguste saastetasudeta.

Kuid asi ei ole üksnes ausas konkurentsis või selle puudumises. Euroopa läheb elektri tootmisel üha enam fossiilsetelt kütustelt üle taastuvenergiale. Näiteks Saksamaa otsustas pärast Jaapani Fukushima tuumaelektrijaama katastroofi loobuda 2022. aastaks tuumaenergiast ning 2038. aastaks on plaanis sulgeda ka kõik söeelektrijaamad. See on aga vältimatult kaasa toonud elektritootmise vähenemise ning üha suurema sõltuvuse importenergiast. Just siit tasub otsida põhjust, miks Saksamaa liitlaste hoiatustest ja vastuseisust hoolimata jäärapäiselt Venemaaga Nord Stream 2 gaasijuhtme rajamise eest võitleb.

Elektritootmise koguvõimsusest ehk olulisemgi on nende juhitavus. Tuule-, hüdro- ja päikeseenergia on küll keskkonnasõbralik, kuid sõltub erinevalt söe- või põlevkivienergiast suurel määral ilmaoludest. Ligi pool Põhjamaade elektrist tulebki hüdroelektrijaamadest ning juhitavat elektritootmisvõimsust jääb aina vähemaks. Kui peaks juhtuma, et Norral odavat hüdroelektrit jõgede madala veetaseme tõttu naabritele pakkuda ei ole, siis fossiilseid kütuseid põletavad elektrijaamad näiteks Venemaal toodavad ühtmoodi iga ilmaga.

Rangete süsinikukvootide eesmärk on anda võimalus taastuvenergiale, et see suudaks Euroopa turul konkureerida fossiilse energeetikaga. Kui aga turule pääseb kvoodimaksust vaba idaelekter, siis on jutt keskkonnasäästust silmakirjalik. Kahju keskkonnale jääb tervikuna samaks või isegi suureneb, kuigi lääne-eurooplase kodust ehk pisut kaugemal. Samal ajal aga suureneb energiasõltuvus kolmandatest riikidest ning väheneb kohalike energiatootjate konkurentsivõime.

Balti riikide jaoks peaks olukord lahenema 2025. aastaks, kui elektrisüsteemid sünkroniseeritakse Mandri-Euroopa elektrivõrkudega ning ühendused Venemaaga raiutakse piltlikult öeldes läbi. Kuid ka selle ajani on vaja elada ning idaelektri import tuleb kontrolli alla võtta. Isegi kui see peaks tähendama elektri hinna tõusu lõpptarbija jaoks, siis tasub seda vaadata kui investeeringut tulevikku.

Ning kindlasti on mõistlik Eestis tõsiselt otsida võimalusi elektritootmise mahu kasvatamiseks, et tagada varustuskindlus Venemaa elektrist sõltumatult.