Kui Ratas kiilub kinni

Jüri Ratas haaras küll valimiste järel liidrirolli, kuid pole Äripäeva hinnangul suutnud oma osa välja kanda ning valikud, mis võiksid Eestit edasi viia, hakkavad otsa saama. Eesti ootab uut valitsust ja tegevusprogrammi, seni nähtu on avalikkusele paistnud hädisena.

Eestis pole olnud võimukõnelusi, mida hallide nägudega koosolekuruumist väljuvad tulevased vastutajad iseloomustavad peamiselt sõnadega „raske“ ja „keeruline“ ning endiselt ümmarguse jutuga. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa esindajate optimism jäi suuresti esimesse päeva, kui teatati, et uus valitsus toetab Eesti jäämist NATOsse ja Euroopa Liitu. Rõõmu paistis esialgu valmistavat ka valimiste selge võitja Reformierakonna ja Kaja Kallase kõrvale tõrjumine. Kahjurõõm ja kättemaks ei ole paraku pikemas vaates head abilised kui eesmärk on ehitada, mitte lammutada.

Ratas surus Keskerakonna juhatuses läbi alternatiivse koalitsiooni idee, et säilitada peaministrikoht. Nüüd ollakse Keskerakonna sees pigem kriitilised või passiivsed, erilist sära ei paista kellegi silmis.

Koalitsiooniläbirääkimiste agenda on ilmselt bravuurika EKRE taskus, Ratase osaks on jäänud isa-poja Helme avalduste pehmendamine ja üle rääkimine nii oma erakonnas, avalikkuse ees kui ka Eesti partneritele Euroopas. Keskerakonna nõrkus pole võimaldanud ka Isamaal välja mängida oma kaalukeele positsiooni – sooviti olla väike suunav jõud kahe gigandi vahel, praegu paistab erakond pigem EKRE filiaalina. Eeltoodut illustreerib kujukalt Kantar Emori uuring, mis näitab valijate pettumist Keskerakonnas, samal ajal kui EKRE toetus säilib, et mitte öelda tugevneb.

Äripäev pakkus valimiste järel esmalt ajaloolist kolmikliitu Reformierakonna, Isamaa ja sotside osalusel. Siin teevad tüli inimestevahelised suhted, kuid hea juht suudab sellised asjad tasandada. Ratas jättis kasutamata ka võimaluse Reformierakonna ja Keskerakonna liiduks, mis tagaks Eestile stabiilse arengu, viies ellu sisulise riigireformi ja toetades tulevikku suunatud algatusi. Kokku tulnuks leppida maksuküsimustes, aga arvestades valimisprogrammide märgatavat ühisosa, poleks kompromissid olnud kaelamurdvad.

Nüüd seisab Ratas silmitsi opositsiooniga ning lähedaste kaasvõitlejate apaatiaga omaenda erakonna sees. Kui juhtimises ilmnevad nõrkuse märgid, hakkavad organisatsioonis juhtuma protsessid, kus igaüks seisab peamiselt iseenda eest. Poliitikuil saab eesmärgiks isiklik karjäär – kes sihib Euroopa Parlamenti, kes tegeleb kohaliku omavalitsuse asjadega, kes tõmbub hoopis kõrvale, oodates Sun Zi vaimus, et jõevoog vaenlase laiba kohale kannaks.

Eesti on lähiajaloos panustanud õigetele kaartidele. Seda näitab rahva jõukuse suurenemine ja riigireitingud, sellele annab kinnitust meie kohalolek rahvusvahelistes organisatsioonides, kõrge koht demokraatlikke väärtusi kajastavates indeksites.

Kodanikud ja ettevõtjad vajavad kindlustunnet tuleviku osas, mida Ratase initsiatiiv suudab järjest vähem pakkuda. Maailm pole väikeriigile turvaline paik, üldiste suurte probleemide taustal oleks Eestile halvim, kui leiaksime end pidepunktita tõmbetuultest, kus omaenese probleemidega tegelemine pärsib mõtlemist. Kiired ja suured muutused valijaskonna eelistustes võivad tuua päevakorda erakorraliste valimiste võimaluse.