Skämmimeistrid tuleb ära tunda ja siit peletada

Kui detsembris kirjutasime ettevõtjaid sihikule võtnud petuskeemidest, kus kasutati võltsitud e-kirju ja arveid, siis nüüd on investeerimisteemalistes portaalides kuumaks teemaks skeemid, mille puhul pakutakse pealtnäha väga head ja seaduslikku investeerimisvõimalust – aktsiaid, idufirmat, krüptoraha. Telefonikõne tegelik eesmärk on inimene rahast ilma jätta. Ohvrid ei pöördu sageli politsei, finantsinspektsiooni ega tarbijakaitseameti poole, sest raha tagasisaamise võimalus on pea olematu. Nii pole ka realistlikku statistikat, kuid arvatavasti pistavad skämmijatega rinda tuhanded eestlased.

Äripäev meenutab, et petuskeemide ohvriks langemise vältimiseks tasub alati valvel olla, sest need ei kao kuhugi ja ilmuvad ikka ja taas välja. Aktsiaturul on selletagi võimalik raha kaotada. Kui investeerimispakkumine tundub liiga hea, et tõsi olla, siis ülimalt tõenäoliselt on see katse raha välja petta. Pimestav ahvatlus võib tekkida ka kogenud inimestel.

Seetõttu tasub alati enne kontrollida finantsinspektsiooni kodulehe hoiatusteateid, veenduda, et ettevõtete kodulehed on ehtsad, mitte loodud meenutama mõnd teist ettevõtet, olemas on tegevusload ja majandusaasta aruanded, küsida nõu tarbijakaitseametist ja investeerimisportaalidest ning jalad maa peale toetada. Kui aga on juba ohvriks langetud, tuleks siiski politsei poole pöörduda, sest nii saab aidata teistel petuskeemist eemal hoida. Kahtluse korral tuleks ka finantsinspektsiooni kodulehel oleva vormi kaudu inspektsioonile hoiatus saata.

Kui 2017. aastal avaldas finantsinspektsioon hoiatusteate ligi 500 ettevõtte kohta, siis mullu ligi 600 ettevõtte kohta. Praegu ilmub inspektsiooni kodulehele hoiatusi iga mõne päeva järel. Nii mõnigi neist on Eesti firma kohta. See viitab asjaolule, et petumäng käib ka teistpidi: Eestit kasutatakse petuskeemide vahelülina, kuhu registreeritakse ettevõte, et pakkuda tegevusloata investeerimisteenust või emiteerida väärtpabereid. Tegevus ja seotud isikud hajutatakse tabamise ja karistamise raskendamiseks eri jurisdiktsioonidesse.

Teisest maailma otsast e-residendiks saamise ja ettevõtte asutamise lihtsus on nagu kahe teraga mõõk, sest meelitab ligi ka skeemitajaid. Seda vaatamata asjaolule, et e-residendiks saamisele eelneb kontroll, inimene annab Eesti võimudele kõik vajalikud isikuandmed ning iga tema liigutus e-residendina jätab digitaalse jalajälje.

Sellest pole aga kasu, kui e-residendiks on lastud tankistid, kelle nimel on sadu firmasid. Äripäeva börsitoimetus imestab, miks riik e-residentsust andes ja pangad kontot võimaldades pole viitsinud või suutnud inimese nime vastavatest avalikest andmebaasidest läbi lasta. Siis oleks selgunud, et üks või teine e-resident on tankistina tegutsenud aastaid. Kui teiste riikide finantsjärelevalved kuulutavad maailmale, et üks või teine Eestis registreeritud ettevõte tegeleb finantspettustega, murendab see e-riigi kuvandit ja toob Eestile tõsist mainekahju.

Vaatamata sellisele ärakasutamisele ei ole mõtet tagasiteed keskaega otsida. Probleem ei ole siin e-residentsuse andmine kui selline. Probleemid hakkavad pihta, kui skeemitajad saavad ülilihtsalt siia firma teha. Kui ikka järjest igal pool on kirjas, et “jälle Eesti firmad skämmivad”, ei viitsi keegi hakata uurima, kas selle niidid viivad Iisraeli või Gruusia parlamentääri võsukeste juurde.

Tuleb leida tõhusamad viisid ja mehhanismid, kuidas skämmijad Eestist eemal hoida, et nad ei saaks kahjustada nii meie investoreid kui ka mainet. On meil endil nii raske üks skeemitajate andmebaas püsti panna?