Restoranitest: Vintage 17 vajab laagerdusaega

Veinile rõhub ka restorani tutvustus: "Usume, et toidu ja veini sümbioos viib meid tõelistesse maitsete ja naudingute avarusse, mida komplimenteerib hooliv ning suurepärane teenindus." Usun seda minagi, aga tõenäoselt on Vintage 17 veel nii noor aastakäik, et maitsete ja naudingute avarus pole jõudnud välja kujuneda.

Potentsiaali igatahes on. Joogikaart on muljetavaldav ja menüü kannab infot, et vaatamata asukohale pole see turistilõks, kus igihaljaste menukite Caesari salati, borši, pasta ja piprapihviga möödujaid sisse astuma meelitatakse. Vastupidi – see on igati soliidne söögikoht, mille menüü algab gurmeelikku lihvi tõotava värskete austrite ja kiisaäkisega ning lõpeb matcha-vahuga. Dessertide hulgas on siiski kaks "kohustuslikku" rooga ka, brüleekreem ja šokolaadivaht, aga magusa puhul olevatki inimesed konservatiivsemad.

Erakordselt rikkalik veinikaart kinnitab, et tegijad pole algajad - sellise mahuka ja mitmekesise veiniportfelli kokkupanek ei käi üks-kaks-kolm. Üks-kaks-kolm ei käi aga teenindajatel ka selle tundmaõppimine, nii et nooruke ettekandja küll üritas veine soovitada ja isegi iseloomustada, kuid jäi pinnapealseks ega osanud vastata isegi kõige lihtsamatele küsimustele veinide päritolu ja omaduste kohta. Kes aga omaenese tarkusest suudab veini toiduga kokku sobitada, sel peaks materjali jätkuma – veinikaart äratab tõesti aukartust.

Ainult et sümbioosiks on hea veini kõrvale ka head toitu vaja. Sellega polnud aga vähemalt sel õhtul, kui meie restorani sattusime, lood sugugi head. Kui liharoad olid enam-vähem nauditavad, siis mereline kraam osutus täielikuks läbikukkumiseks. Eriti kiisaäkis, mille pärast ma sinna restorani õieti läksingi. Kiiska peetakse pigem prügi- kui restoranikalaks ja väga vähe on neid, kes selle ahvena väikse sugulase magusast lihast lugu oskavad pidada. Samuti pole restoranidesse eriti asja olnud äkitsel ehk äkilisel, mereäärse Eesti põlisroal.

Äkis ehk toores kiirmaitsestatud kala on lihtne roog, mis nõuab vaid üht – värskust. Seda aga Vintage'is ei olnud. Ega olnud kiisal ka õiget maitsestust, nii et roog rändas kööki tagasi enam-vähem samas mahus, nagu see sealt oli tulnud.

Teine läbikukkumine oli muskaatkõrvitsa püreel serveeritud kammkarp koos natukese siiamarjaga. Kammkarp oli enam-vähem, ainult natuke mõrkjas, kuid siiamarja rääsunud aroom rikkus kõik ülejäänu. Tasakaalu huvides pean märkima, et lihaline pool menüüst, nii pearoaks valitud röstitud vutt, veelgi enam aga veisesüdame tartar, pakkusid positiivseid elamusi.

Desserdini me ei jõudnud, pärast ebaõnne kiisa ja siiamarjaga polnud tahtmist end enam kauemaks Vintage 17 köögi hooleks usaldada. Magusaks lõpetuseks põikasime hoopiski kõrval asuvasse hoovi ja lõpetasime õhtusöögi Pierre'i kohvikus tema tuntud headuses trühvlitega.