Kaupleja Alex: laskem kasumil joosta

Artikkel

- Kaupleja Alex
- Kaupleja Alex
- 5. juuni 2018 kell 11:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaupleja Alex: laskem kasumil joosta
Börsi vana maksiim on: korja kahjum kähku sisse, lase kasumil joosta. Ometigi on seda nii raske järgida.
Olen oma napilt kuuajase kauplemise jooksul juba korra selle reegli vastu eksinud. Samas pole lugu hull, kui ma oma kogemusest õpin. Sest selle reegli vastu eksimist on kogenud tõenäoliselt kõik kauplejad ning mõni on saanud palju valusamalt vitsa kui mina.
Näiteks legendaarne kaupleja Jesse Livermore alias Larry Livingston lasi puuvillafutuuridega kaubeldes kahjumil kasvada ja pani kinni kasumis oleva nisufutuuride positsiooni. Ta kaotas selle liigutusega miljoneid – kuigi vastupidi talitades oleks võinud need mitmekordistada.
Ülevaate Alexi kauplemiskontost ja viimastest tehingutest leiab SIIT.
Raske on kala nägu teha
Põhjus, miks seda põhimõtet nii raske järgida on, on psühholoogiline. Kahjumi puhul tärkab inimese ürgne instinkt: lootus. Ta loodab, et kõik pöördub veel paremusele, et kohe-kohe hakkab turg ikkagi liikuma selles suunas, kuhu tema panustas, ning siis katab ka kahjumi ja saab kasumit.
Aga turul ei ole mõtet oma tegevust lootusele rajada. Siin inimesel kas on õigus või ei ole õigus ning kui tal ei ole õigus, tuleb tal oma positsioon kiiresti kokku korjata, et minimaalse kahjumiga minema pääseda.
Kasumi puhul on aga vastupidi, pinnale ujub teine ürgne instinkt: hirm. Inimene mõtleb alati, et parem varblane peos kui tuvi katusel – nii nagu mina oma naftatehingu puhul – ja korjab kasumi laualt, nii kui ta seda näeb. Sest tal on hirm sellest ilma jääda.
Ta peaks aga oma ürgse tungi alla suruma ja vaatama kala näoga, kuidas kasum kasvab. Kasum tuleb laualt ära korjata alles siis, kui see on kasvamise lõpetanud.
Kuidas ohjeldada kahjumit?
See kõik on teooria. Praktikas on seda raske järgida ning selleks ongi tehnilised abivahendid. Need aitavad säilitada kauplemisdistsipliini, talitseda nii lootust kui ka hirmu.
Kahjumi ohjes hoidmiseks on stop-loss-order, millest ma juba rääkinud olen. See ei lase kahjumit suuremaks kasvada, kui on kaupleja taluvuspiir. Kus see piir on, on igaühe enda määrata muidugi ning eri instrumentide puhul on see ka eri kohas.
Olen juba näiteks saanud kogemuse, et suuremaid hüppeid tegevate aktsiate, nagu näiteks ravimiarendajate, puhul peab stop-loss olema üsna kaugel hinnast, millega positsioon sisse võetakse – nii et juhuslikud hinnapiigid üles või alla positsiooni kinni ei pane. Selliste aktsiatega kauplemise puhul on asja mõte ikkagi kinni püüda primaarne liikumine mõne uudise peale, mitte üksikud hinnapiigid.
Niimoodi viskas turg mind kaks korda välja positsioonist Insysis. Mitte et see kauplemisidee oleks üldse midagi väärt olnud, kuid praeguse jutu näiteks sobib hästi. Selliste binaarsete aktsiate puhul tuleb riski maandada hoopis teisiti: positsiooni suurusega. Ehk suurt hüpet tuleb minna püüdma hästi väikese positsiooniga, sest selle jagu saab turvavõrgu jälle kaugemale panna.
Ahjaa, binaarsete aktsiate puhul palun terminit mitte ajada segi binaarsete optsioonidega. Kui binaarsete optsioonide näol on tegemist sulaselge pettusega, siis binaarsete aktsiate nimetusega kirjeldatakse biotehnoloogiasektoris aktsiaid, mis liiguvad positiivse või negatiivse sündmuse peale väga suures ulatuses, 30-95%.
Suur osa rahast jääb lauale
Kasumis positsiooni puhul on aga kaks võimalust, mida ma olen kasutanud: kasumivõtmise order (T/P – take profit) ja jooksev stopp (T/S – trailing stop).
Oma lühikese positsiooni toornafta indeksis WTI panin ma mäletatavasti kinni just kasumi võtmise orderiga. Kasumi võtmise orderi juures on üks tore asi: kasum tuleb sisse nii, et ise ei pea ninapidi juures passima. See ongi tegelikult ainus tore asi. Minu kogemusel on kõik muu aga T/P puhul äärmiselt kehv.
Esiteks teeb kasumi võtmise order just seda, mida mu eelpool tsiteeritud maksiim ei luba, ehk ei lase kasumil joosta. WTIga nii juhtus: ma korjasin laualt saadaolevast kuuest dollarist ära vaevalt kaks dollarit.
Teiseks, psühholoogiliselt on T/P ka kehv variant. Kaupleja paneb selle orderi välja ja arvab siis, et ta võib positsiooni unustada; et ükskõik, juhtugu, mis juhtub, küll tema oma ettenähtud kasumi kätte saab.
Aga ta peaks aktsiat jälgima ja tema liikumist uurima, mitte teda unarusse jätma. Võib-olla tahab aktsia anda talle ühe dollari asemel kümme? Võib-olla oleks ta pidanud T/P kõrgemale tõstma? Ta saab seda teada aga alles siis, kui on juba hilja midagi parandada.
Kaupleja ei tohi laisk olla
Kokkuvõtlikult on T/P äärmiselt laisa kaupleja order. Nii laisk ei tohi olla. Palju parem variant on jooksev stopp. Eile õhtul ma katsetasingi seda, pannes oma kasumis olevale pikale positsioonile Baidu aktsias jooksva stopi.
Kuidas jooksev stopp töötab? Lihtsamalt öeldes määrab kaupleja selle orderiga vahemiku parasjagu kehtiva hinnaga. Pika positsiooni puhul alla-, lühikese puhul ülespoole turuhinda. Kui turuhind liigub soodsas suunas, liigub T/S sellega kaasa, vastavalt kasvades või kahanedes. Kui tuleb ebasoodne liikumine, rakendub T/S nagu tavaline stopporder, pannes positsiooni ettenähtud kaugusel tipphinnast kinni.
Baiduga nii läkski. Ma olin algul pannud T/P orderi 250 dollari juurde, aga mul jätkus oidu see ära võtta ja asendada T/S orderiga, mis lõpuks ka rakendus. Teenisin oma Baidu positsiooniga 116 eurot, 60 eurot rohkem, kui oleksin saanud kasumi võtmise orderiga.
Niisiis oli mul BIDU-päev! (BIDU – Baidu aktsia sümbol). Olnuks mul oidu olnud sättida T/S pisut kaugemale hetkehinnast, oleks ma veelgi enam kasumit saanud.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Börs
- Kütused
Hetkel kuum