Stefan Andersson • 6. oktoober 2010 • 3 min
Jaga lugu:

Stefan Andersson: ärge eelistage kodumaist!

Igas riigis on populaarseks loosungiks: Eelista kodumaist. Seda kasutavad kodumaised tootjad, kes soovivad, et kodumaised tarbijad just nende tooteid eelistaksid. Aga tarbijal pole ei moraalset ega majanduslikku põhjust eelistada kodumaist.

Kodumaine tootja tahab, et kodumaine tarbija teda eelistaks. Aga keda eelistab kodumaine tootja ise? Hetkel näiteks saavad Eesti piimatootjad välismaal kõrgeid hindu ja nad eelistavadki kodumaisele välismaist tarbijat. Põhimõte on lihtne - tootja müüb sellele, kes pakub kõige paremat hinda. Ja tarbija peaks käituma täpselt samamoodi, ehk eelistama seda, kes pakub kõige paremat hinda, mitte seda, kes on lihtsalt kodumaine.

Üheks põhjuseks, miks tasuks kodumaist tootjat eelistada, tuuakse tihti keskkonnamõju. Et kodumaiste toodete ostud vajavad vähem transporti ja on seega keskkonnasõbralikumad. Tõsi, aga tootja ei eelista kodumaist tarbijat vähema/odavama transpordi tõttu. Äritegevuse peamiseks eesmärgiks on ikka kasumi teenimine ja transpordikulud on vaid osa kalkulatsioonist. Seega on antud positiivsed keskkonnamõjud ühiskonnale realiseeritavad ainult riiklike regulatsioonide kaudu (näiteks kütusemaksud).

Mina arvan, et tarbijal on hoopis moraalne kohustus eelistada kõige soodsamat tootjat, muidugi ka toote kvaliteeti arvestades. Sest iga kord, kui me ostame tooteid nendelt ettevõtetelt, kes küsivad kõige väiksemat kasumimarginaali, soodustame me sellist käitumist, ehk madalaid hindu. Kui me aga mingil põhjusel pigem eelistame kallimat tootjat, siis saadame turule sõnumi, et tahamegi kallimaid tooteid.

Ehk, kui tootjad X ja Y kannavad mõlemad tootmiskulusid 10 EUR, kuid tootja X müüb meile toote hinnaga 11 EUR, tootja Y aga hinnaga 12 EUR, siis võib küll tunduda et hinnavahe on väike, aga X-l on vaja müüa lausa 100% rohkem tooteid kui Y, et teenida sama kasumit. Seega, tema vajab hädasti meie ostusid, ja kui me teda ei toeta, siis tekib risk, et ta kaob turult, ja tootja Y võib küsida juba 13 EUR. On ka oluline, et me soodustaksime efektiivseid (so madalate tootmiskuludega) tootjaid. Jällegi, tarbija töö on vaadata hinnasilti.

Seega on tarbija ülesanne vaadata ka toote hinda ja kvaliteeti, mitte lihtsalt tootja geograafilist asukohta. See on tarbija oluline roll majanduses. Nii saame tarbijatena selliseid tootjaid, keda väärime, hind ja kvaliteet paraneb, majanduse efektiivsus kasvab.

Riigi ülesandeks  on õiglase konkurentsi kindlustamine ja turu reguleerimine. Kuid riigi ülesanne on ka ettevõtjate utsitamine, et nood ikka kodumaiseid ressursse kasutaks. et kui näiteks põllumaa omanik oma maad millegipärast ei hari, on tegemist kodumaale kahjumliku passiivsusega, mille vastu võib riik makse rakendada.

Selline poliitika oleks suunatud kodumaise tootmise, mitte tootjate kasuks. Ei saa ka mainimata jätta julgeolekupoliitikat, mis näiteks energiasektoris võib toetada kodumaiste ressursside eelistamist.

Ülalkirjutatu käib kõikide maailma riikide kohta. Ent Eesti import/eksport on  võrreldes SKPga erakordselt suured. Riigi väiksust arvestades on see loogiline, kuid jõukus saab Eestis tekkida ainult siis, kui väliskaubandus on suur. Seega on Eestis eriti kahetsusväärne kuulata “Eelista kodumaist!” sõnumeid, sest oluline on ju ekspordi suurendamine, mitte impordi vähendamine.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt