2. november 2010 kell 5:06

Kiisler: kes ei liitu, tuleb liita

Kus on meie võimekad omavalitsused? Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi alusel on vastus ootuspärane: Tallinna ümbruses, kus kuldse ringi vallad võistlevad omavahel esikoha pärast.

Indeks näitab, et omavalitsuste eelarvevõimalused ja olukord on suhteliselt sarnased ja ei sõltu väga omavalitsuse suurusest ega asukohast. See on nii tänu riiklikule regionaalsele tasandussüsteemile, mille vahenditest näiteks ligi 44% läheb Lõuna-Eestisse, kus elab vaid 25% elanikest. Samas näitab indeks selgelt, et tagamaks igas omavalitsuses Tallinnaga võrreldav teenuste valik, kuluks väga palju raha, mida lihtsalt ei ole. On paratamatus, et paljude teenuste pakkujateks saavad ja jäävad pigem regionaalsed keskused.

Nii nagu Harjumaa jõukus on Tallinna läheduse tulemus, on äärealade viletsus tugeva keskuse puudumise tagajärg. Mitte isegi teise Tallinna, vaid maakonnakeskuse tüüpi piirkondliku keskuse, mis suudaks ligi meelitada kapitali ja uusi töökohti. See tooks ka näiteks vabaaja teenuste arenemise ja vähendaks pealinna tõmmet. Kui võimalus teha sobivat tööd ei oleks vastuolus sooviga elada seal, kus meeldib, säiliks elu maapiirkondades.

Tugevate piirkondlike keskuste tekkele suunatud programmi pole Eestis kunagi olnud. Enamasti kipub olema nii, et kui öeldakse “regionaalpoliitika”, siis mõeldakse “omavalitsused”. See on väga ohtlik suhtumine, eriti olukorras, kus paljud kohalikud omavalitsused on väikesed ja nõrgad ning ei oma enda territooriumilgi võimet suurt midagi mõjutada. Kui suuname kogu tähelepanu omavalitsustele, jäämegi haiguse asemel sümptomeid ravima. Loomulikult peab regionaalpoliitika üheks oluliseks suunaks alati jääma oluliste piirkondlike erinevuste tasandamine. Samas peame järgmisi Euroopa Liidu toetusraha planeerides palju tähelepanu pöörama just keskuste arenguks eelduste loomisele.

Keskuse roll kohalikus elus on viimaste aastakümnetega muutunud ja me haldusjaotus ei ole selle muudatusega veel kohanenud. Ajalooliselt olid maal töökohad ülekaalukalt põllumajanduses ja vallakeskus pakkus elementaarseid teenuseid nagu pood, side ja kõrts.  Praegu on põllumajanduse tööjõumahukus langenud, kuid teised sektorid pole suutnud seda uute töökohtadega kompenseerida. Nõrkadel omavalitsustel pole olnud  raha- ega inimressurssi, et panustada arendustegevustesse. Tööd otsides lahkusid maalt noored, vähenes nõudlus teenuste järele ja ajapikku kadus ka pakkumine.

Kiiret lahendust elu maale tagasi toomiseks ei ole. Selge, et tuleb lõpetada iga tänase omavalitsuste käsitlemine iseseisva jätkusuutliku üksusena. Pole mõtet end petta. Vahed on suured ja ei kao iseenesest.

Selge, et isegi väga tugevate keskuste tekkimisel peavad ka vallad jõudma suutlikkuselt uuele tasemele. Kas see võib sündida koostöö abil? Senised kogemused näitavad, et koostöö nime all toimib tihti hoopis konkurents. Tugevamad lepivad omavahel kokku ja nõrgemad jäävad kõrvale.

Ühtlane regionaalne areng saab tugineda kolmele sambale: tugevad piirkondlikud keskused, tugevad omavalitsused ja spetsiaalsed toetusmehhanismid teatud piirkondadele (näiteks väikesaared). Aastad on näidanud, et omapäi jäetud omavalitsused efektiivse koostööni ei jõua, vaid püüavad ühekaupa edutult Tallinnaga konkureerida ja kaotavad sellega kõik. Kui tahame reaalse arengupotentsiaaliga võimekaid omavalitsusi, siis on lahendus keskselt läbi viidud haldusreform. Kes kokku ei saa, tuleb kokku panna...

Autor: Siim-Valmar Kiisler, Indrek Kald

Hetkel kuum