Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui valvekoer ei urise
Mina defineerin ajakirjanduse valvekoera rolli pisut laiemalt, kirjutab sotsioloog ja uuringufirma Saar Poll juhataja Andrus Saar.
Sellesse mõistesse mahutan ka selle materjalid, mis pidanuks kindlasti ajakirjanduses ilmuma, kuid ei avaldatud. Mõnikord ei ole tegu teadliku vältimisega, mõnikord on tegemist küündimatusega. Laiemast kontekstist võin öelda, et Eesti ajakirjandus ei täida kõigis valdkondades valvekoera rolli süstemaatiliselt, vaid teeb seda valikuliselt. Erinevad ajakirjanduslikud väljaanded teevad erineva tugevusega. Tihtipeale tähendab avalikustamine Eesti kontekstis vaid pisidetailides närimist. Tõele au andes teatud juhtumitel just taoline üksikasjadesse süüvimine viibki välja oluliste sündmuste, nähtuste olemuseni.
Valvekoera urinat ei kuule näiteks teemal, kuivõrd Eesti poliitikud ja ametnikkond kaitseb Eesti huve Euroopa Liidus. Ajakirjandusliku käsitluse alusel võib küll väita, et Eesti täidab perfektselt lihvitud kummitempli rolli: mida ette kirjutatakse, sellele alla kirjutame. Analüüs just Eesti huvide kaitsmise kohta jääb vajaka.Kui Eesti ajakirjanduslikust praktikast jäävad puudu süvakäsitlused Eesti arengute stsenaariumidest, kaugematest sihtidest – 30-50 aastat, siis ei saa ajakirjandus täita oma valvekoera rolli kontseptuaalses võtmes. Eesti ajakirjanduse käsitlused täidavad liialt palju päevakajalise poliitika üleandeid.
Valvekoera rolli puhul tuleks küsida, kas seda funktsiooni täidetakse võrdselt kõigi valdkondade kohta, näiteks kõigi erakondade suhtes ühetaolise huviga. Mõnikord näib, et mõne erakonna suhtes käitub osa ajakirjanikke nagu vabamüürlaste looži suhtes – väga harva ilmuv malbe kriitika. Valvekoera on tabanud tugev uimasti või Prozac.
Viimase ajast perioodist sobib Rahvaliidu juhtum. Mitte ükski ajakirjanik ei võtnud seda teemat ette analüüsimaks kogu olukorda. Meedia lihtsalt pritsis üksmeelselt mingeid tobedaid pressiteateid. Valvekoera roll pidanuks avaldama selles, et elanikkonda oleks informeeritud, mis toimub tegelikult selle erakonna ümber, mitte aga ei oleks kaasa mindud klounaadiga. Nüüd jäi mulje, et ajakirjandus täitis pigem kellegi tellimust: teadlikult või alateadlikult.
Veel üks näide: Eesti riigi eelarve vastuvõtmise. Kas meedia jälgija on saanud mingi ettekujutuse sellest, mida see endaga kaasa toob? Miks on ühed või teised valdkonnad prioriteedid ja mida need ühiskonnale kaasa toovad. Kuidas antud eelarve mõjustab meie elu järgnevatel aastatel: kas see on majanduselu ergutav või tasalülitav ja miks siis nii? Riigieelarve on ajakirjanduse jälgija jaoks sama udune kui Tallinna linna eelarve. Miks siis aasta tähtsaim dokument ei väärinud korralikku analüüsi, diskussiooni tekitamisest kõnelemata? Kas selles on mingi kala? Ajakirjandust jälginule jäi riigieelarve kõige suuremaks probleemiks keskerakondlaste öine boikott.
Ajakirjanduse valvekoera rolli täitmist segab veel üks asjaolu, mida võib nimetada tööks infoallikatega. Reeglina ajakirjanikud võtavad valitud isikutega intervjuusid ja sageli sellega piirdutakse. Intervjueerijate hinnangud moodustavadki materjalide tonaalsuse. Rohkem võiks tunnetada ajakirjanike endi kodutöö rolli ja süvenemist. Taoline lähenemine võimaldaks senisest enam valvekoera rolli täita. Ajakirjanduse valvekoera roll piirdub liiga sageli pinnapealsete virvendustega. Selles osas täidab ajakirjandus valvekoera rolli suhteliselt hästi.
Valvekoera rolli täidab ajakirjandus hästi eelkõige nendel juhtumitel, kui sellega kaasneb skandaal, sensatsioon. Kui seda ei ole, siis võidakse materjal pigem kõrvale jätta. See ei müü.
Ajakirjandus ja tõde.
Et ajakirjanduslikes materjalides leidub tihtipeale PR tegevuse mõju, siis – kuidas usaldada ajakirjanduse poolt edastatavat materjali? Kus on tõe kriteerium, kus on need indikaatorid, mille alusel võiks Eesti elanikkond hinnata ajakirjanduslike materjalide usaldavust?
Lugeja peab aina mõistatama, kui suurel määral on materjalides kajastatud huvigruppide huve. Viimaste mõju tähendab ju faktide valikut. Faktid võivad ju õiged olla, kuid nende valikukriteeriumid ei pruugi peegeldada pilti neutraalselt jms
Informatsiooni tõesust madaldab ka küllalt sageli leiavad aset juhtumid, kui edastatakse vaid ühe osapoole nägemus ja info. Mõnikord osundatakse, et teist osapoolt ei saanud kätte. Kui tegu on looga, mis väljendab vaid ühe osapoole seisukohti, siis loomulikult ei saa seda teksti usaldada.
Ajakirjanduses on ilmselt eelkõige tänu veebiajakirjandusele tekkinud info edastamise uus kontseptsioon, mille järgi peavad infovood pidevalt vulisema. Infoks loetakse vaid lühiuudiseid, mis kujutavad endast mosaiike sündmustest, nähtustest, mitte aga kogupilti. Peetakse loomulikuks, et lugeja peab pidevalt infovoogu jälgima. Juhtumil, kui inimesed saavad piiratud infot, siis ei teki neil käsitletavast terviklikku õiget pilti. Lugejat/kuulajat ei saa sundida päevas 5-6 korda infot jälgima. Ajakirjanduse ülesanne on aga pakkuda terviklikku, sündmuste/nähtuste kontekstuaalset ülevaadet. Tüüpiliseks näiteks sellest, kuidas ajakirjandus jäi iseendale alla kujunes ERSO juhtum. Auditooriumile jäid tühjad käed ning võimalus tühjalt kaasa haukuda.
Probleemiks kujuneb mõnikord seegi, et ajakirjanikud usaldavaid liialt intervjueeritavaid isikuid, nende infot, nende lähenemisi ja hinnanguid. Intervjueeritav tähendabki sageli viimse instantsi tõde. Ajakirjanike endi iseseisvat juhtumi analüüsi/kriitilist pilku jääb väheks. Aga just seda oleks vaja. Ehk taoline lähenemine sillutaks teed valvekoera rolli paremaks täitmiseks.
Meil on kohati tegu nagu jutustava ajakirjandusega, kus ajakirjanik ongi pigem mehaanilise vahendaja rollis, mitte haritud, informeeritud küsija, kes on endale asja põhiolemuse selgeks teinud.
Ajakirjanduses on üpris palju kajastamata sihtgruppe. Traditsiooniliselt maal elavad inimesed, nende võitlused ellujäämise nimel, kogu olematu regionaalpoliitika. Käesoleval aastal on kõneldud üpris sageli vaestest ja tõrjututest, kuid seda siiski eelkõige seepärast et Euroopa Liidus on see aasta pühendatud antud teemale. Täiesti käsitlemata on Eestis elavate erinevate rahvusgruppide problemaatika, mitte ainult muudest rahvustest inimeste elu Eestis, vaid ka eestlaste vaatepunktid. Kuidas saab lõimumine aset leida, kui erinevad kogukonnad on üksteisest füüsiliselt kaugenemas, kuid ühendavat jõudu ei ole. Ausalt öeldes noortegruppide temaatika käsitlemine jääb lahjaks.
Taas – kõneldakse üksikfaktide tasemel: näiteks produtseeritakse rida uudiseid Kreenholmi vabrikute teemal, kuid sügavam analüüs puudub. Puudub näiteks selline teema/probleem nagu eestlased Ida-Virumaal, miks nemad tunnevad end seal tõrjutuna ja mida riik teeb selleks, et olukorda parandada.
Valvekoera roll ei saa olla lolli koera oma, kes haugub iga möödasõitva auto või jalgratturi peale. Mõnikord peab sedagi rolli täitma, kuid seda ei pruugiks üle tähtsustada. Selle rolli täitmine aitab mõned negatiivsed järelmid ära hoida. Kuid tähtsam on vaadata kõiki tegusid tulevikuperspektiivi silmas pidades. Sellest lähtudes saabki hinnata tänaseid tegusid.
Ajakirjandusel puudub kahjuks liiga sageli nende ülesannete täitmiseks usaldusväärne vastaspartner, kellega dialoogi pidada. Aga perspektiivi suunavate küsimuste püstitamisega kasvatataks ajakirjandust taolisi partnereid.
Eesti ajakirjandus on mänginud vaieldamatult suurt rolli võitluses korruptsiooni vastu, mis hästi mõjunud ka edetabeli kohale. Väga paljud korruptsioonijuhtumid oleks jäänud avastamata, kui ajakirjandus poleks ligi saanud tema silmadele mitte mõeldud materjalidele. Aga ajakirjandus ei saa sageli üle ega ümber kui isegi taolised asutused nagu Konkurentsiamet on saamatud ilmselgete kartellikokkulepete avastamisel.
Autor: Andrus Saar, Villy Paimets