Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Põhja-Korea tulistamise majanduslikud tagajärjed
23. novembri hommikutundidel Eesti aja järgi astus Põhja-Korea Lõuna vastu järjekordse provokatiivse sammu. Kui sellele eelnenud provokatsioonid, mis tipnesid Lõuna-Korea sõjalaeva uputamisega selle aasta kevadel, pingete kriitilist eskaleerumist kaasa ei toonud, siis nüüd valmistub maailm sõjaks. Yeonpyeongi saarele suunatud mürsurünnak on kahtlemata väljakutseks nii Lõuna-Koreale kui ka maailma suurvõimudele eesotsas Hiina ja Ameerika Ühendriikidega.
Õigupoolest ei olegi 50ndate alguses aset leidnud Korea sõda enda ametlikku lõppu leidnud. Nõukogude Liidu ja Hiina Rahvavabariigi poolt toetatud Põhja-Korea ning ÜRO toetatud Lõuna-Korea sõlmisid 1953. aastal küll vaherahu, kuid sõda on faktiliselt jätkunud. Kuuekümne aasta jooksul on suudetud siiski hoiduda suurematest relvastatud kokkupõrgetest, ent pinged on alati säilinud. Nüüd on need aga vaka alt valla pääsenud.
Ent mis sunnib Põhja-Koread norima tüli tugevate liitlastega Lõuna-Koreaga? Kuigi tänast rünnakut Põhja-Korea kommenteerinud ei ole, on põhjuseid võrdlemisi lihtne hoomata. Kõigi märkide järgi vaevleb Põhja-Korea majanduskriisis, rahvas nälgib. Valitsus süüdistab tekkinud olukorras aga Lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega, kes on diktatuuririigile seoses tuumaprogrammi jätkuva arendamisega karmid sanktsioonid kehtestanud. Samuti on viimaste kuude jooksul tugevalt areenile ilmunud uus must hobune – vananeva riigijuhi Kim Jong-il'i poeg Kim Jong-un, keda peetakse isa mantlipärijaks. Tulevasest riigijuhist ei tea muu maailm praktiliselt midagi. Täna hommikuse rünnaku sihtmärgiks saanud Yeonpyeongi saare lähedal toimusid aga igaaastased Lõuna-Korea sõjaõppused, mille suhtes Põhja-Korea protesti avaldanud on...
Kuna Koreade konflikt on alati tuha all edasi hõõgunud, kardab maailm täiesti õigustatult jätku ligi kuuskümmend aastat tagasi soiku vajunud sõjale. Hirmu ei tekita siinkohal mitte niivõrd relvastatud kokkupõrge kahe Korea vahel, kui asjaolu, et kunagised laiemad vastasleerid võivad taas joonduda. Ära ei tohi unustada ka, et Põhja-Korea omab väidetavalt tuumarelva ning hulgaliselt keemiarelvi. Põhja vägede hulk jääb siiski Lõuna omale alla (vastavalt 21 miljonit ja 46 miljonit), kuid kui Põhja seljatagust toetavad ka Hiina ja Venemaa, siis...
Maailma niigi kriisis vaevlevale majandusele sõda loomulikult kasuks ei tuleks. Juba on Aasia ja osaliselt ka Lääne aktsiaturud langusele pööranud. Juhul kui Hiina asuks aga konfliktis Põhja-Koread toetama, siis kaasneksid hävitavad tagajärjed maailma majandusele, mis hetkel järjest enam Hiinale toetub. On ju ka Eesti valitsus pilgud pikalt ja põhjalikult kaugele itta suunanud. Samas tuleb tõdeda, et Hiina valitsus ilmselt sõjast huvitatud ei oleks, pigem ollakse äraootaval seisukohal. Sama taktikat järgivad teised suurvõimudki.
Kõige tugevamalt on sõna võtnud Ameerika Ühendriigid, kes on väljendanud valmidust koheselt Lõuna-Koreale toeks olla. Jaapan üritab aga oma Põhja-Korea teemal niigi paanitsevat rahvast veidi rahustada. Lugedes Jaapani suurimates uudisteportaalides seni ilmunud uudiseid tuleb tõdeda, et need on võrdlemisi põgusad. Ära märgitakse asjaolu, et Jaapan ootab Põhja-Korea edasisi samme, kuid on valmis sõtta asuma juhul kui Jaapanis asuvate Ameerika sõjaväebaaside kontingent lahingutegevust alustab. Seega sõltub maailma tasakaal taaskord ameeriklastest.
Olukord on antud hetkel aga liialt segane, et põhjapanevaid järeldusi teha. Näiteks märgib Jaapani ajakirjandus, et lool on siiski kaks külge. CNN ja teised suuremad uudisteagentuurid teatasid esmalt, et Põhja-Korea viskas saarele 200 mürsku ja see järel kahanes arv 100-le. Mainitakse, et Lõuna-Korea vastas mõningase tulevahetusega. Jaapani uudisteportaalid ütlevad aga, et Põhja-Korea poolt tuli 50 mürsku, millele Lõuna-Korea vastas 80 mürsuga. Jaapani valitsus rahustab rahvast öeldes, et nemad relvastatud konflikti siiski tõenäoliseks ei pea. Olukorra teeb irooniliseks ka asjaolu, et kõnealune Yeonpyeongi saar asub vaidlusalustes vetes ja Põhja-Korea peab seda hoopis enda omaks.
Tänases demokratiseeruvas ja globaliseeruvas maailmas tulevad taolised konfliktid õigupoolest üllatusena. Põhja-Korea on justkui hall kardinal, kes maailmaasjades suurt kaasa ei räägi. Majanduslikke eeliseid neil pakkuda ei ole – ka rusikajõud on juba kuuskümmend aastat pea täielikult vaka all olnud. Keegi ei oma olukorrast ülevaadet. Selge on vaid see, et Põhja-Korea poolelt muutust oodata ei ole. Rahvas võimu vastu üles ei tõuse – neile on tehtud juba piisav ajuloputus. Ent Lääneriikidel ei tasuks tekkinud situatsioonile üle reageerida. Kui ameeriklased nüüd tulihingeliselt Lõuna-Korea kaitseks välja astuks, siis oleks laiaulatuslik sõda juba vältimatu.
Artikli autor on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakonna assistent Ester Eggert.
Autor: Ester Eggert, Katre Pilvinski