Anu Jõgi • 2. detsember 2010 kell 15:52

Teel haavatavuse poole

Kui ma oleks vandenõuteoreetik, siis seostaksin eilse Elioni ja EMT tuumikvõrgu surma kättemaksuga selle eest, et nad nostalgilised taksofonid ajaloo prügikasti heideti.

Sest just teatas firma, et detsembrist alates taksofone kasutada enam ei saa, see on eilne päev, nõuab kulukaid investeeringuid ja pidevat hooldust, helistagu kõik parem oma raha eest muretsetud ja enda hooldatud telefonidega.

Olen viimase aasta sees olnud ühe korra olukorras, kus ma püüdsin taksofonist helistada. Olin Pärnus, mobiili unustasin Tallinna. Kioskis, kus müüdi telefonikaarte, ei teatud, kus taksofonid asuvad. Turismiinfost sain teada, et Pärnus on kolm taksofoni: üks haiglas linnaservas, teine mere ääres ja kolmas, oh õnne, kesklinnas, teatris. Seal lähedal polnud omakorda kaarte müügil. Lõpuks palusin hoopis kohvikumüüjalt korraks telefoni ja sain oma kõne tehtud.

Elioni esindaja põhjendas teenuse lõpetamist sellega, et taksofone kasutatakse kõvasti vähem kui varem. Loogiline ka, kui on tehtud kõik, et see mugav poleks. Öösel poleks mul näiteks kuskilt küsida olnud, kust taksofoni leida, ja palju vähem võimalusi ka kellegi mobiiltelefoni laenata.

Mulle meeldiks, kui taksofonid oleks tagavaravariandina ikka kuskil helistajaid ootamas – raudteejaamades, lennujaamades, haiglates, keskväljakutel vähemalt. Ja eilsest sidekatkestust arvestades võiks nad joosta mingit teist sidesüsteemi pidi kui mobiililiinid. Siis oleks see elanikkonna jaoks elutähtis teenus, nagu nimetas helistamisvõimalust sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort, mingitpidi ikka saadaval.

Võib-olla saaks seda nostalgiatootena turundada? Või rahastada sise- või kaitseministeeriumi eelarvest? Kui arvata, et Elioni-EMT häire puhul oli tegemist rikkega, siis võib vaid ette kujutada tulemust, kui keegi kindlameelselt üritab sidesüsteemid maha võtta.

Hetkel kuum