27. detsember 2010 kell 9:44

Roubini: euroala ellujäämisstrateegia

New Yorgi ülikooli professori Nouriel Roubini hinnangul on euroalal kriisi järel kolm võimalikku strateegiat.

Pärast Kreeka ja Iirimaa kriisi ning nakkuse levikut Portugali, Hispaania ja võimalik, et ka Itaalia finantsturgudele, on euroala tõsises kriisis. Sealt edasi on kolm võimalikku stsenaariumi: „sumpame läbi“, mille aluseks on praegune „laena ja palveta“ poliitika; „lagunemine“, mis tähendaks võlgade kontrollimatut restruktureerimist ja võimalik, et euroala nõrgemate liikmete väljalangemist; ning „suurem integratsioon“, mis tähendaks ühel või teisel moel eelarveliitu.

Sumpame läbi strateegia – kus hädas olevatele liikmesriikidele antakse rahalist abi (eelarvekärbete ja struktuurireformide tingimusel) lootuses, et tegemist on vaid likviidsus- ja mitte maksejõuetuse probleemidega – on ebastabiilne tasakaalutuse olukord. Selle tagajärjeks võib olla isegi kontrollimatu lagunemise stsenaarium, kui kiiresti ei viida ellu institutsionaalseid reforme ja muid poliitilisi samme, mis viiks tihedama koostööni ning taastaks majanduskasvu euroala perifeerias.

Kriis sai alguse erasektori liiga suurtest laenudest ja võimendusest, millest said omakorda avaliku sektori võlad ja defitsiidid, kui kriis ja majanduslangus eelarveseisu halvendasid ning erasektori kahjumid valdavalt finantssüsteemi päästmise kaudu sotsialiseeriti. Järgnes hätta sattunud ja turule ligipääsu kaotanud riikide – Kreeka ja Iirimaa – väljaaitamine IMFi ja Euroopa Liidu poolt.

Neid super-suveräänseid institutsioone ei päästa aga keegi, kui riigid maksejõuetuks osutuvad. Seega jõuab praegune strateegia, mis õllepurki ehk probleemi vaid mööda teed edasi veeretab, peagi oma võimaluste piirini ning euroala päästmiseks on vaja teistmoodi plaani.

Esimene institutsionaalne reform kujutaks endast suuremaid avaliku sektori ressursse, mis tähendaks poolenisti eelarveliitu. Praegu jätkub olemasolevatest ressurssidest Kreeka, Iirimaa ja Portugali väljaaitamiseks, kuid neist ei piisa isetäituva pagemise peatamiseks Hispaania ja teiste võimalike hädaliste euroala riikide võlakirjadest.

Niisiis – isegi kui need riigid viiksid ellu vajalikud eelarve- ja struktuurireformid, tuleks avaliku sektori ressursse ikkagi suurendada. Sest närvilised investorid ei taha jääda võimaliku pagemise korral viimaseks. Kui ressursid on ebapiisavad, on korratu pagemine tõenäoline.

Poolenisti eelarveliit – või variandnina euroala ühised võlakirjad – toimuks Euroopa finantsstabiilsuse fondi (EFSF) olulise suurendamise ning Euroopa Keskpanga oluliselt suuremate võlakirjaostude ja pankadele antavate likviidsuslaenude kaudu. Kuna poolenisti eelarveliit tähendaks seda, et euroala tuumikriikidel tuleb süstemaatiliselt perifeeriariike välja aidata, suudaks poliitilise vastuseisu Saksamaal ja teistes riikides sellele ületada vaid õiguse kaotamine oma eelarve üle ise otsustada – st usaldusväärset lubadust perifeeriariikidelt lähemas ja pikemas perspektiivis eelarvedistsipliinist kinni pidada.

Kuid isegi suurem abifond ei ole piisav, et lahendada Kreeka, Iirimaa ja võimalik, et ka Portugali ja Hispaania maksejõuetuse probleeme. Nii on vaja täiendavaid samme ja institutsionaalseid reforme, mis nõuaksid pankade ja muude finantsasutuste tagamata võlakirjade omanikelt leppimist, et nad osast oma rahast ilma jäävad. Seda on vaja selleks, et veelgi rohkem erasektori võlgu ei liiguks valitsuse bilanssi, millega enam ei suudetaks toime tulla. Kui tagamata eelisvõlakirjade kontrollitud restruktureerimiseks on vaja uut piiriülest režiimi maksejõuetute Euroopa pankade sulgemiseks, siis tuleb taoline režiim viivitamata tööle rakendada.

Sarnaselt ei saa super-suveräänsed institutsioonid jätkata raskustes riikide väljaaitamist, kui tegemist ei ole mitte likviidsus-, vaid maksejõuetuse probleemidega. Nii tuleb Euroopal lisaks režiimile pankade võlgade kontrollitud restruktureerimiseks rakendada varakult sarnane süsteem ka raskustes riikide võlakirjade kontrollitud restruktureerimiseks. Kui sellega 2013. aastani oodata, nagu on välja pakkunud Saksamaa kantsler Angela Merkel, hävitab see usalduse, kuna tähendaks erainvestoritele selleks ajaks üles jäänud riigivõlakirjadelt suuremat kärbet.

Seega peaks 2011. aasta jooksul toimuma kontrollitud turupõhine restruktureerimine võlakirjade vahetuse korras. Selline vahetus – kui see teha varakult – vähendab erainvestorite kahju. Sel moel on võimalik vältida võla nimiväärtuse vähendamist uute võlakirjade kaudu, mis üksnes pikendavad võla tähtaega ja seavad intressimäära ülempiiri allpool praegusi liiga kõrgeid turumäärasid. Kui üle jõu käivate võlgade restruktureerimisega viivitada, on lõpuks tulemuseks kontrollimatu korrektsioon ning osadele erainvestoritele väga suured kaotused.

Ja lõpetuseks - Euroopa vajab poliitikat, mis taastaks konkurentsivõime ja majanduskasvu euroala perifeerias, kus majandus on ikka alles languses (Kreeka, Hispaania ja Iirimaa) või vaevalt kasvamas (Itaalia ja Portugal). Ilma majanduskasvuta on raske stabiliseerida avaliku ja erasektori võlgu ja defitsiite osakaaluna SKPs, mis on tähtsaim rahanduse jätkusuutlikkuse näit. Veelgi enam, ilma kasvuta tõukab valulisest püksirihma pingutamisest tingitud sotsiaalne ja poliitiline tagasilöök säästukuuri ja reformid lõpuks kursilt.

Õnnetuseks on eelarvekärbetel ja struktuurireformidel - vähemalt lühikeses perspektiivis – majanduskasvu pidurdav ja deflatsiooniline mõju. Nii on vaja teisi hoobasid kasvu taastamiseks. Euroopa Keskpanga rahapoliitika peaks olema palju lõdvem, et kasvu uuesti käima saada ning nõrgem euro aitaks tõsta euroala perifeeria konkurentsivõimet. Lisaks peaks Saksamaa edasi lükkama oma eelarve tasakaalu viimist. Pigem tuleks paariks aastaks makse kärpida, et ergutada oma majanduse kasvu ning – kaubanduse kaudu – ka perifeeria kasvu.

Copyright: Project Syndicate, 2010.

Autor: Nouriel Roubini, Sirje Rank

Hetkel kuum