Konkurentsiõigus – pankrotti viiv vaenlane või sõber?

„Sama eriala inimesed saavad omavahel harva kokku, isegi meelelahutuslikel eesmärkidel, selliselt, et nende vestlus ei lõpe vandenõu või hindade tõstmise plaaniga,“ on öelnud kuulus majandusteadlane Adam Smith aastal 1776 raamatus „Rahvaste rikkus“.

Eesti kontekstis võb selline „paratamatus“ tähendada vastavale äriühingule rahalist karistust, mis moodustab minimaalselt (!) 5% tema aastakäibest, ning seda isegi juhul, kui kokkuleppeni ei jõutud – karistatav on ka katse. Vastavale füüsilisele isikule võib see tähendada aga ka vangistust, kusjuures on oluline silmas pidada, et (a) see isik ei pea olema juhatuse liige ja (b) juhatuse liige võib tegevusetuse tõttu vastutada ka mõne töötaja tegevuse tulemusena.

Viimase aja menetluste ja otsuste ning nende meediakajastuse tõttu on ettevõtjad kindlasti konkurentsiõiguse olulisusest aru saanud, kuid samas on ettevõtjad endiselt tihti segaduses, millise tegevuse eest karistus ähvardab. Mõne aasta tagusest olukorrast, kui ettevõtjad küll teadsid konkurentsiõiguse olemasolust, kuid ei pidanud seda reaalseks riskiks, oleme jõudnud olukorda, kus ettevõtjad on karistuse ähvardusel muutunud niivõrd ettevaatlikuks, et see on hakanud pärssima nende konkurentsivõimet ja tegevust üldiselt. Nimelt olen mitmelt poolt kuulnud – küll mitte täie tõsidusega – väiteid, et sellises ebakindlas olukorras ei julgegi enam ettevõtlusega tegeleda.

Kuigi efektiivne, ei ole see ju mingi lahendus. Aga mida siis teha? On huvitav, et maksuõigusega kaasnevaid riske on kõik ettevõtjad õppinud arvestama ja maksudega tegelemine on osa normaalsest ettevõtlusest. Osaletakse koolitustel, tellitakse vastavaid auditeid ja arvamusi, koostatakse siirdehindade juhiseid, mõeldakse välja maksude optimeerimise võimalusi ning küsitakse Maksu- ja Tolliametilt nende osas eelotsuseid. Maksuõiguses nähakse ohte, kuid samas nähakse selles ka võimalust saada parema maksude planeerimisega konkurentidega võrreldes parem positsioon. Sarnased võimalused on tegelikult ettevõtjatel olemas ka konkurentsiõiguse valdkonnas ning üha enam ettevõtjaid on neid enda jaoks ka avastamas. Enim kasutatakse võimalust osaleda koolitustel. Nii üldistel kui ka neil, mis on konkreetse ettevõtja enda poolt tellitud ning seega tema huvide ja vajaduste järgi kohandatud.

Konkreetsete kokkulepete puhul kasutatakse lisaks advokaadiga arutamisele üha enam võimalust pöörduda Konkurentsiameti poole (kes ise propageerib sellist tegevust aktiivselt), et saada kokkuleppe õiguspärasusele ka ameti esialgne hinnang. Kuigi Konkurentsiamet siduvaid eelotsuseid ei tee, annab see siiski teatava kindlustunde ning võib olla võimaliku tulevase kriminaalvastutuse osas määrava tähtsusega. Nimelt on karistusseadustiku kohaselt karistatav vaid süüline tegu ning Konkurentsiameti eelneva positiivse seisukoha alusel võib olla võimalik väita, et ettevõtja ei saanud aru, et selline kokkulepe on keelatud.

Samas üha enam ettevõtjaid otsustavad ühekordsete koolituste ja konkreetsete kokkulepete asemel tegeleda konkurentsiõiguse riskidega süstemaatilisemalt. Selleks juurutatakse advokaatide abiga ettevõttes üldise riskijuhtimise osana nn konkurentsireeglite järgimise programm.

Iga programm kujundatakse vastavalt ettevõtja iseärasustele ja soovidele, kuid tavaliselt tellitakse selle käigus ettevõtja konkurentsiõiguse audit (analüüsitakse lepinguid jm dokumente, intervjueeritakse töötajaid), koostatakse üldisem konkurentsiõiguse juhend ja detailsed juhised probleemsituatsioonideks (nt läbiotsimiste puhuks) ning viiakse läbi perioodilised koolitused.

Konkurentsiõigust teades on see sinu sõber. Kahjuks ei oma Eestis, erinevalt Suurbritanniast, sellise programmi olemasolu automaatset mõju ettevõtja või juhatuse liikme vastutusele, kuid on selge, et see on suur samm ebaseadusliku tegevuse ärahoidmiseks. Lisaks annab see juhtkonnale ja töötajatele konkreetsemad lubatud tegevuse raamid, mistõttu kaob liigne ettevaatlikkus, mis konkurentsivõimet pärsib.

On ammu tuntud tõde, et teadmatus ei vabasta vastutusest. Samas konkurentsireeglite teadmine ning vastavate riskide pidev ja süstemaatiline juhtimine võib olla oluliseks konkurentsieeliseks.Selmet konkurentsiõiguses näha vaenlast, võiks sellest teha endale hoopis sõbra.

Autor: Tanel Kalaus, Villy Paimets