Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Juhtkiri: kas kurjust saab tappa?
USA tappis Osama bin Ladeni, kõlas eile üle terve maailma võiduhüüd. See on suur võit Lääne demokraatiale, see on headuse võit kurjuse üle, lisati sageli sinna juurde.
Jah, üks 10 aastat kestnud tagaajamine leidis pühapäeval oma loogilise lõpu. Vastuhakk arreteerimisel andis võimaluse ka meediatsirkust ja pikalevenivat kohtuprotsessi vältida. Juba eilseks oli Osama jäänused merre sängitatud. Töö kiire ja korralik. USA elanikud võtsid uudise vastu suure vaimustusega, nad kogunesid tänavaile ja skandeerisid patriootlikke loosungeid. Ka maailmamajandus hõiskas – nafta, kulla ja hõbeda hind langesid, aktsiad ja USA dollar tõusid.
Äripäev on aga kindel, et see optimismipuhang ei kesta kaua – õige pea jõuab kõigile kohale, et kurjust ei saa tappa. Tegelikult ei ole ju nii, et kogu maailma peale oligi vaid üks paha inimene ja tema on nüüd surnud. Sessamas al-Qaidaski on Osama bin Ladenile järglasi küll ja küll. Rääkimata teistest terroriorganisatsioonidest.
Ühesõnaga, Äripäeva arvates leiame juba enne optimismipuhangu möödumist end olukorrast, kus terroristide vastukäiku ja kättemaksuaktsioone kartes on senisest veelgi keerulisem reisida. Turvanõuded karmistuvad. USA välisministeerium ongi juba oma kodanikke palunud hoiduda välisreisidest ja välismaal olles rahvarohketest kohtadest. Hoiatus on jõus 1. augustini. Ja Pentagon on USA sõjaväebaasides üle kogu maailma kehtestanud kõrgendatud valmisoleku. Ka Euroopa Parlamendi liige, endine välisminister Kristiina Ojuland ütles eile, et Osama surm võib radikaliseerida mosleminoori üle maailma tegudele, millel võivad olla väga traagilised tagajärjed.
Kas Osama tapmine oligi üldse hea? Arvestades, et Osama on tegelikult tervele Läänemaailmale kasuks tulnud. Kuidas? Mõelgem kasvõi sellele üksmeelele, mida ühine vaenlane annab. Triviaalne näide tavaelust – ämma juures elav noorpaar on tunduvalt üksmeelsem, kui nende eakaaslased, kes ise omapäi elavad ning täiskasvanute maailmas omi esimesi samme teevad. Neil on ühine vaenlane – nende elu ja igapäevaseid tegemisi kontrolliv ämm. Ühine vaenlane sunnib aga koostööle.
Samuti andis Osamaga hirmutamine valitsustele võimaluse rahvast kontrolli all hoida. Võtkem või USA terrorismivastast võitlust „reguleeriv“ Patriotismi seadus, mis vähendas kodanike põhiõigusi, tekitas vajaduse terrorismiga võideldes pidada salajasi vangilaagreid jne. Lauskontroll on jõudnud ka lihtsa inimeseni. Maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide rünnakust pole möödas veel kümmet aastatki ja juba oleme täiesti üksmeelselt omaks võtnud, et maailm pole turvaline paik, et ainult suurriikide valitsused teavad, kuidas rahvas elama peab. Ja nii võtab ontlik härrasmees juba lennujaama saabudes täiesti enesestmõistetavalt pükstelt vöö ja turvakontrollis palumata ka kingad jalast.
Euroopa riigipeade eilsed sõnavõtud: see on hea võit halva üle, õigluse võit julmuse üle, olid küll paatoslikud, kuid ülimalt õõnsad. Sest kurjust ei saa ju tappa, kurjus saab tappes kohe uue nime. On selleks siis Muammar Gaddafi, kelle poegi lääneilm ükshaaval maha notib ning neid töövõite lahkesti ka rahvaga jagab või mõni teine mittedemokraatliku riigi valitseja, polegi täna oluline.
Autor: 1185-aripaev